Setomaa ajalugu

Setomaa ajalugu ei mahu ühe halduspiiri ega ühe rahvanimetuse sisse. See on ajalooline asustus- ja kultuuriruum, mille kujunemist on määranud paiknemine Eesti ja Pihkva maa-ala vahel, sidemed Petseri linnaga ning eri aegadel muutunud riigi- ja halduspiirid. Tänapäeval ulatub Setomaa üle Eesti idapiiri: ajaloolise ala osi paikneb nii Võru- ja Põlvamaa kui ka Pihkvamaa Petseri rajooni alal. Ent see tänapäevane paiknemine ei anna minevikule valmis kaarti. Iga ajajärk on tundnud piirkonda oma nimede, teede, võimukeskuste ja piiridega. (arhiiv.eki.ee)

Selles loos kasutatakse piirkonna üldnimena vormi Setomaa. Kohalikus pruugis on kasutusel ka Setomaa-lõ, eesti kirjakeeles on kaua tarvitatud paralleelvormi Setumaa. Nimekujud ise jutustavad ajaloolisest muutumisest: varasemates kirjalikes käsitlustes kõneldi sageli Petseri või Pihkva eestlastest ning 19. sajandil leidub vorme Settukesed, Settu ja setukene. Nimetus Setomaa on seega ühtaegu vana rahvanimetusega seotud ja tänapäeval teadlikult kinnistunud piirkonnanimi; kohanimenõukogu kinnitas selle 2010. aastal setode ajaloolise asuala nimeks. Nime päritolu üle on uurimises arutletud, kuid kindlat ja vaidlusteta seletust sellele ei ole. (arhiiv.eki.ee)

Setomaad ei tule samastada Petserimaaga, kuigi need nimetused kattuvad osaliselt ning on sageli kasutatud teineteise kõrval. Petserimaa oli eeskätt ajalooline piirkonna- ja haldusnimetus, mille tähendus sõltus ajastust. Eesti Vabariigi päevil oli Petseri maakond kindlate piiride ja valdadega haldusüksus. Rahvusarhiivis säilinud 1940. aasta kaart nimetab näiteks Petseri maakonna Meremäe ja Roodva valda ning Võrumaa Vastseliina valda. Selline kaart ei kujuta üksnes maastikku, vaid ka oma aja halduskeelt: samad külad ja teed võisid järgmistes riiklikes korraldustes kuuluda teisiti nimetatud üksustesse. (ra.ee)

Setomaa ajalugu on ennekõike inimeste, külade ja ühenduste ajalugu. Selle keskmes on setod, kuid piirkonna minevikku ei saa kirjutada ainult ühe kogukonna loona. Petserimaa on olnud setode, venelaste ja teiste siia elama või siit läbi liikuma sattunud inimeste kohtumisruum. Keele, usu, abielusidemete, kaupade ja tavade kaudu sündinud kontaktid ei kaotanud erinevusi, kuid sidusid külasid ja keskusi üksteisega. Seto keel kuulub lõunaeesti keelealasse, ent selle kujunemist on pikalt mõjutanud kontakt vene keelega. Õigeusu pärand on omakorda andnud seto kultuurile olulise eripära nii kirikukalendri, pühapaikade kui ka igapäevaste kommete kaudu. (sisu.ut.ee)

Selles ruumis on Petseri olnud erilise kaaluga. Linn ja klooster koondasid usulisi sidemeid, kuid nende tähendus ei piirdunud kirikueluga. Petseri ümbrus oli koht, kus kohtusid maateed, haldusvõim, turg ja palverännak; samal ajal ulatusid Setomaa külade sidemed ka mujale Pihkva suunas ning lääne poole Eesti aladele. Piirkonna ajaloo mõistmiseks tuleb seepärast jälgida mitte ainult seda, kelle võimu alla maa mingil ajal kuulus, vaid ka seda, kuidas inimesed üle kohalike ja poliitiliste piiride liikusid, suhtlesid ning oma elu korraldasid.

Piirid on Setomaa loos tähtsad, kuid nad ei ole selle loo ainus sisu. Keskajal kujunesid siinsete alade suhted Pihkva, Novgorodi ja Liivimaa võimuruumidega. Hiljem mõjutasid piirkonda Moskva tsaaririigi ja Vene impeeriumi halduskorraldus, 20. sajandi alguse sõjad ning Eesti Vabariigi kujunemine. Tartu rahulepingu järel 1920. aastal sai kogu Petserimaa Eesti koosseisu; Teise maailmasõja ja nõukogude võimu ajal muutus piirkonna halduslik kuuluvus taas. Need muutused tõid kaasa uusi ametiasutusi, koolikorraldusi, liikumisvõimalusi ja piire, kuid ei katkestanud ühe hoobiga kõiki varasemaid sidemeid. (entsyklopeedia.ee)

Seetõttu ei ole põhjust kujutada Setomaad muutumatu ääremaana, mis oleks ajaloo suurtest liikumistest kõrvale jäänud. Pigem oli see eri maailmade kokkupuutepaik: oma külakogukondade ja pärimusega maa, kuid ühtlasi Pihkva ning Eesti alade vaheliste ühenduste ruum. Siin võis piir olla kord takistus, kord kaitse, kord võimalus; mõnel ajal oli see riigipiir, teisel ajal rohkem halduslik või kujuteldud eraldusjoon. Inimeste igapäevaelu määrasid aga sageli lähemad asjad — põllud, metsad, veeteed, sugulased, kirikupühad ja teekond lähimasse keskusse.

Setomaa minevikust kõnelevad eri liiki allikad erineval häälel. Arheoloogilised leiud aitavad jälgida varast asustust ja maastikukasutust; kirjalikud ürikud, kiriku- ja haldusdokumendid annavad teavet võimu ning ametliku asjaajamise kohta; kaardid talletavad piire, nimesid ja ruumilisi kujutlusi. Rahvaluule, keeleaines, kohanimed, fotod ja suulised mälestused avavad aga seda, mida ametlikud dokumendid sageli ei näita: inimeste kõneviise, perekonnamälu, usulisi tavasid ja küla sisemist maailma. 1937.–1938. aasta välitöödel koguti siinselt alalt ulatuslikult ainest nii setode kui ka Petserimaa venelaste kultuuripärandi kohta; selline materjal on väärtuslik, kuid kannab alati ka kogujate aja küsimusi ja valikuid. (ut.ee)

Setomaa ajaloo jutustamine tähendab seega muutuvate seoste jälgimist. Järgnevad peatükid vaatlevad, kuidas kujunes asustus, milliste võimude ja keskuste mõjus piirkond eri sajanditel elas, kuidas muutusid piirid ning mida need muutused tähendasid kohalikele kogukondadele. Läbi kogu selle ajaloo püsivad kõrvuti järjepidevus ja muutus: paigad säilitavad nimed või omandavad uusi, teed jäävad maastikku ka siis, kui riigipiir neid lõikab, ning kultuur elab edasi mitte muutumatuna, vaid inimeste valikute, mälu ja kohanemise kaudu.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Varase keskaja Setomaast ei saa veel kõnelda kindlate piiridega maa ega hiljem kujunenud seto kogukonna tähenduses. Tänase Setomaa valla ja Petseri rajooni alal paiknesid siis hajusad asualad Pihkva järve, Velikaja jõe ning nende lisajõgede ja järvede ühendatud maastikus. Vesi ei olnud siin üksnes looduslik takistus, vaid liikumis- ja suhtlustee: järverannikud, jõed ning kõrgemad liivased seljandikud sidusid omavahel Peipsi-Pihkva järvistu ümbruse, Irboska tagamaa ja Kagu-Eesti. Sellest ajast ei ole säilinud kohalikke kirjalikke teateid. Inimeste eluviisi, asustuse tihedust ja sidemeid tuleb seetõttu taastada eeskätt kalmete, linnamägede, keraamika ning üksikute esemeleidude põhjal. (eestijuured.ee)

5.–6. sajandil kujunes Pihkva järve ümbruses ja sellest lääne poole ulatuval alal arheoloogiline kultuuriruum, mida tuntakse pikk-kääbaste kultuurina. Selle nähtavaimad jäljed on liivast kuhjatud piklikud ja ümarad matusekääpad, mille alla või sisse paigutati põletusmatuste jäänuseid. Pihkva pikk-kääbaste kujunemine algas hiljemalt 5. sajandi lõpul ning nende kasutus ja edasiarenemine jätkus mitme sajandi vältel, kuni 9. sajandil hakkasid matmiskombed ja esemeline kultuur muutuma. (e-anthropology.com)

Setomaa ajaloolisel asustusalal on selle kultuuriruumi tähtsaimateks tunnistajateks Obinitsa ümbruse kääbastikud. Tuhkavitsa oja oru liivastel nõlvadel paiknev Sakalova palo kalmistukompleks on üks Eesti suuremaid pikk-kääbaste kultuuri muististe rühmi. Sealsete kääbaste uurimisel on leitud põlenud luid, söestunud puitehitiste jälgi, kive, savinõukilde ja üksikuid ehteid. Need leiud kõnelevad korduvatest matustest ning paigast, mille tähendus kestis põlvkondade jooksul. Kalmistu ei olnud üksildane paik: selle läheduses kujunes hiljem asula ning Obinitsa-Meremäe ümbrusest sai I aastatuhande keskpaigast üks Lääne-Setomaa olulisemaid asustuskeskusi. Samal ajal tuleb meeles pidada, et varaste eluasemete jälgi on leitud märksa vähem kui kalmeid; seetõttu ei saa üksikute kääbaste põhjal täpselt määrata külade suurust ega elanike arvu. (arheoloogia.ee)

Ka kõrgemad kaitstavad paigad olid selles maastikus tähtsad. Hinniala linnamäel, Obinitsa ja Meremäe piirkonna läheduses, osutavad vallide ja põlengukihi uurimistulemused kindlustatud paiga kasutamisele juba 5.–7. sajandil. Linnamägi ei tõenda veel hilisema riigivõimu kohalolu, kuid näitab, et kohalikud kogukonnad oskasid kasutada maastiku eeliseid ning rajada vajaduse korral kaitstud kogunemis- ja varjepaiku. Kääbastike, asualade ja linnamägede kooslus lubab näha piirkonda mitte äärealana, vaid oma sisemiste seoste ja ühendusteedega asustatud ruumina. (arheoloogia.ee)

Pikk-kääbaste kultuuri seostati vanemas uurimistraditsioonis sageli krivitšitega, keda käsitleti idaslaavi hõimurühmana. Selline nimetus ei lahenda siiski Setomaa toonase elanikkonna keelelist ega etnilist kuuluvust. Arheoloogiline kultuur ei võrdu rahvaga ning matuseviis, ehe või savinõu võib levida ka eri päritolu kogukondade vahel. Pihkva järve ümbruse varakeskaegne kultuuripilt kujunes tõenäoliselt mitmesuguste kohalike ja kaugemate sidemete, rände ning segunemise tulemusel. Hilisema seto ajaloo juuri tuleb otsida just sellest pikast kontaktide ja kohaliku järjepidevuse ajast, mitte ühestainsast rahva sünnihetkest. (archaeolog.ru)

1. ja 9. sajandil muutus kogu Pihkva järve ümbrus üha tihedamalt seotud idapoolsete keskuste ja veeteedega. Pihkva tähtsus kasvas ning järve- ja jõeteed sidusid selle piirkonna nii Peipsi põhjakalda kui ka kaugemate maadega. Muutused ei tähendanud siiski, et Setomaa ajaloolisel asustusalal oleks ühel kindlal aastal alanud uus kord. Aasta 862 on siin eeskätt tavapärane ajajoon, millest alates Vene kroonikate maailm ja kujunevad võimukeskused muutuvad järgnevate sajandite loo jaoks oluliseks. Kohaliku asustuse seisukohalt oli tegemist pikema üleminekuga: varasemate kalmistute ja asualade kõrvale kasvasid uued keskused ning Setomaa kujunemine hakkas järjest enam sõltuma Pihkva, Novgorodi ja hiljem ka Liivimaa piirialade vastastikustest suhetest. (eestijuured.ee)

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Varase keskaja Setomaa ei olnud kindlapiiriline maa ega omaette võimuala. Tänapäevane ajalooline Setomaa hõlmab paiku, mida seostasid omavahel järvede, jõgede, kõrgemate moreenialade ja metsaste madalike vaheldumine, mitte ühe keskuse ümber koondunud haldus. Põhja ja ida poole avanes see ruum Lämmijärve ja Pihkva järve kaudu suure Peipsi veestiku suunas; lõuna- ja läänepoolseid alasid liigendasid Piusa ning väiksemate jõgede orud. Veekogud ja nende kaldad olid ühtaegu ühendusteed, toiduhankimise paigad ja looduslikud piirid, kuid mitte läbimatud tõkked. Peipsi järvestik jaguneb Peipsi järveks, Lämmijärveks ja Pihkva järveks ning selle kalavarud on kujundanud järveäärset eluolu läbi sajandite. (loodusveeb.ee)

Seda maastikku ei tohi siiski kujutleda tänapäevaste teede, põldude ja külapiiride järgi. Varase keskaja asustus oli hõredam ning selle jäljed on säilinud ebaühtlaselt. Künklikematel ja kuivematel aladel võisid paikneda eluasemed ning haritavad maalapid, madalamad metsad, sood ja veerikkad orud jäid aga liikumise, küttimise, kalastamise ja loodusvarade kasutamise ruumiks. Asustuse sõlmpunktid ei tarvitse olla olnud püsivad ega ühetaolised: mõni koht kogus inimesi matuste, mõni kaitsevajaduse, mõni vee- või maismaateede kokkupuutumise tõttu.

Aastatest umbes 500–862 ei ole Setomaa ajalooliselt asustusalalt säilinud kohalikke kirjalikke teateid, mis nimetaksid siinseid külasid, kogukondi või nende juhte. Hilisemad kroonikad valgustavad eeskätt Pihkva, Novgorodi ja teiste suuremate keskuste sündmusi; nende vaikimisest ei saa järeldada, et Setomaa alad olnuksid asustamata või kõrvalised. Selle ajajärgu peamine ajalooallikas on arheoloogiline ainestik: kääbaskalmistud, üksikud leiud, asulakohad, linnamäed ning nende paiknemine maastikus. Setomaa kaugema mineviku uurimisel on muististel määrav osa veel palju hilisemalgi ajal, sest kirjalikke andmeid lisandub aeglaselt ja katkendlikult. (sirp.ee)

Arheoloogilised jäljed ei anna minevikust valmis jutustust. Kõige paremini paistavad maastikus silma kalmed, sest muldkääpad on püsinud kauem kui puitehitised ja õhukesed kultuurkihid. Seetõttu tuntakse varase keskaja Setomaad ennekõike surnute matmispaikade kaudu, mitte külade täieliku võrgustikuna. Kääbaskalmistu osutab sellele, et lähikonnas elas ning oma surnuid kindlal viisil mälestas mingi kogukond; kalmevorm ise ei võimalda aga nimetada selle rahvast ühe tänapäevase rahva, keele ega poliitilise kuuluvuse järgi. Samuti ei maetud tõenäoliselt kõiki inimesi ühtemoodi ega samadesse paikadesse. Arheoloogiline kaart näitab seega eeskätt säilinud jälgede, mitte kogu tollase elanikkonna jaotust.

Setomaa varase keskaja kõige iseloomulikumaks muististerühmaks on Pihkva pikk-kääbaste kultuuriga seotud kalmistud. Selle kultuuri levik ulatus Loode-Venemaa metsavööndist Kagu-Eestisse ning selle Pihkva-poolne haru dateeritakse üldiselt 5.–9. sajandisse. Kalmistutel esineb nii piklikke vallilaadseid kui ka ümaraid kääpaid; matmiskombestikus oli keskne põletusmatus. Põlenud luid võidi asetada maasse, savinõusse või puistata kääpasse ning ühte kuhjatisse võis koguneda mitme matuse jälgi. Selline matmisviis sidus Setomaa lähedalt Pihkva- ja Novgorodimaa ning Kagu-Eesti laiema kultuuriruumiga, kuid selle kandjate etniline koosseis ei olnud ühtne ega ole üksnes kalmete põhjal lõplikult määratav. (old.bigenc.ru)

Põhja-Setomaal, eriti Värska lahe läänekalda lähistel, on teada kalmistuid, mille hulgas on rohkesti pikki ja korrapäraselt ritta paigutatud kuhjatisi. Neid on peetud selle matmistraditsiooni vanemaks kihistuseks ning nende rajamine ulatub 6.–7. sajandisse. Varaste kääbaste puhul on täheldatud maapinda süvendatud või kääpa alusesse paigutatud põletusmatuseid, rituaalselt lõhutud savinõude katkeid ja kohati loomaluude kasutamist. Need jooned kõnelevad väljakujunenud matusekombestikust, mitte üksikutest juhuslikest matmistest. (dspace.ut.ee)

Obinitsa ümbrus näitab eriti hästi, kui tihedalt põimuvad ühes paigas eri aegade jäljed. Seal on säilinud 36 pika ja ümara kujuga kääbast; neist kaheksat on arheoloogiliselt uuritud. Leidude hulgas on olnud põletatud luid, söestunud puitehitiste jäänuseid, kive ja savinõusid. Kuid varasemate kaevamiste puudulik dokumentatsioon ning osa kääbaste halb säilivus piiravad võimalust taastada iga matuse täpset käiku või kalmistu täielikku arengulugu. Hilisemad matused ja nüüdisaegne surnuaed osutavad ometi sellele, et sama maastikulõik jäi põlvkondade vältel surnute ja mälestamise paigaks. (dspace.ut.ee)

Kääbaskalmistute koondumine ei tähenda, et kogu elu oleks kulgenud nende ümber. Eluasemed paiknesid tõenäoliselt kalmetest eraldi ning nende leidmine on keerulisem. Obinitsa ja Meremäe ümbrus joonistub arheoloogilise aine põhjal välja ühe Lääne-Setomaa tähtsama asustusalana juba I aastatuhande keskpaigast, kuigi keskmisse rauaaega kindlalt dateeritud elupaiku on sealt seni vähe teada. Ka see vastuolu on kõnekas: matusepaigad on maastikus nähtavamad ja uuritavamad kui igapäevase elu tagasihoidlikud jäljed. Hinniala linnamägi läheduses osutab omakorda sellele, et asustuse kõrval tunti ja kasutati looduslikult kaitstavaid kõrgendikke, ent selle paiga täpsem tähendus ja kujunemislugu tuleb siduda konkreetsete arheoloogiliste andmetega. (dspace.ut.ee)

Varase keskaja Setomaa kujunebki allikates nähtavaks mitte ühe suure sündmuse, valitseja või rajamisloo kaudu, vaid maastikku kogunenud jälgede võrgustikuna. Kääpad, kalmistud, üksikud asulakohad ja kaitsvad kõrgendikud kõnelevad paiksetest kogukondadest, kelle sidemed ulatusid üle tänapäevaste riigipiiride Pihkva järve ümbruse, Kagu-Eesti ja Loode-Venemaa metsavööndi suunas. Samal ajal jääb nende inimeste oma nimi, keel ja sisemine korraldus enamasti teadmata. Just selles vaikuses peitub varase Setomaa ajaloo eripära: minevik ei ole kadunud, kuid ta on säilinud maapinnas ning nõuab lugemist ettevaatlikult, paiga ja leiu kaupa.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Umbes 6. sajandist alates kujunes Setomaa ajaloolisel asustusalal välja matmiskombestik, mille kõige nähtavamaks jäljeks on liivased kääbaskalmistud. Neid seostatakse Pihkva pikk-kääbaste kultuuriga – arheoloogilise mõistega, mis hõlmab Peipsi–Pihkva järvestiku, Velikaja jõe ja kaugemate Loode-Venemaa alade muistiseid. Kultuuri nimi ei tähista üht riiki ega rahvast, vaid eeskätt sarnast matuseviisi, kääbaste kuju ja esemelist ainestikku. Setomaa ei olnud selle kultuuriruumi ääreline kõrvalala, vaid kuulus selle lääneossa koos Pihkva järve ümbruse ja Kagu-Eesti teiste piirkondadega.

Pikk-kääbaste kultuuri varasem järk ulatub tõenäoliselt 6.–7. sajandisse. Selle aja kalmistutel esineb rohkesti vallitaolisi, piklikke liivakuhjatisi, mille kõrval paiknesid ka ümarad kääpad. Pikk kääbas ei olnud tingimata ühe inimese haud: sama kuhjatise alla või sisse võidi paigutada mitu põletusmatust ning seda võidi kasutada korduvalt. Enne liivakuhjatise rajamist märgiti matmispaik sageli madala kraavi või süvendiga. Põletatud luud asetati maapinnale, lohkudesse või kuhjatise sisse; mõnel juhul kasutati savinõusid ja puitehitisi. Kääpad olid seega ühtaegu matmispaigad ja põlvkondade vältel kujunenud kogukondlikud mälestusmärgid.

Setomaa kääbastikud paiknevad enamasti liivastel kõrgematel maastikuosadel, sageli vee- ja liikumisteede läheduses. Eriti tihe varaste kääbaskalmistute koondumine on teada Põhja-Setomaal Värska lahe läänekalda ümbruses. Sealsete kalmistute korrapärasem paigutus, pikkade kääbaste suur osakaal ning matmisplatside eristamine kraavidega viitavad kohaliku matmistraditsiooni varasele ja väljakujunenud kujule. Kääbaste rajamine ei tähendanud siiski, et kõik piirkonna elanikud oleksid maetud samal viisil või samadesse paikadesse. Põletusmatuseid võidi teha ka ilma nähtava kääpata ning arheoloogiline pilt peegeldab paratamatult eelkõige neid matuseid, mis jäid maastikul sajanditeks eristatavaks.

Kääbastest saadud leiud on enamasti napid. See ei osuta tingimata vaesusele, vaid tuleneb matuseriituse laadist: põletamise järel ei pandud surnule tavaliselt kaasa palju esemeid. Varasemates kääbastes on siiski enam ehteid, katkiseid savinõusid ja loomaluude jälgi kui hilisemates. Nõude purustamine ning loomade ohverdamine kuulusid tõenäoliselt rituaali, mille täielikku tähendust ei ole võimalik enam taastada. Selge on vaid see, et surnu põletamine, jäänuste hoolikas paigutamine ja kääpa rajamine olid korduvad, ühiskondlikult olulised teod.

8. sajandil hakkas pikkade kuhjatiste kõrval üha enam domineerima ümarate kääbaste ehitamine. Matuseviis muutus mitmekesisemaks: põletatud luid puistati sagedamini kuhjatise sisse või selle peale, kääpaaluseid kindlalt piiratud matmisplatse rajati vähem ning hauapanuseid leidub veel harvem. Muutus ei olnud järsk ega ühesugune kogu Setomaal. Mõnes paigas säilisid vanemad võtted kauem, teisal võeti uusi kujusid ja kombeid kasutusele varem. Seetõttu ei ole põhjendatud pidada pikk-kääbaste kultuuri ühetaoliseks ega näha igas muutuses rahvastikuvahetust. Pigem kõneleb muististe mitmekesisus kohalike kogukondade sidemetest Pihkva järvestiku, Velikaja jõe ala ja teiste Kagu-Eesti piirkondadega.

Obinitsa ümbruse kääbastikud näitavad, et Lääne-Setomaa oli selles kultuuriruumis tähtis asustusala. Sakalova palo kääbaskalmistul on säilinud nii ümarad kui ka pikad või kombineeritud kuhjatised. Kaevamistel on sealt leitud põletatud luid, käsitsi valmistatud savinõude kilde ning põlenud puitkonstruktsioonide jälgi. Kalmistu kõrval ja lähiümbruses paiknevad hilisemad matusepaigad ning asulajäljed osutavad, et sama maastikku kasutati kaua, ehkki matusekombed aja jooksul muutusid. Kääbastik ei kõnele üksnes surmast, vaid ka paiga püsivast tähendusest elavate jaoks.

Pikk-kääbaste kultuuri kandjate etnilist kuuluvust ei saa kääbaste põhjal üheselt määrata. Varasem uurimus sidus need muistised sageli kroonikates nimetatud krivitšitega või üldisemalt slaavi asustuse levikuga. Teised tõlgendused on rõhutanud kohaliku läänemeresoome ja balti elanikkonna osa. Arheoloogiline aines toetab ettevaatlikumat järeldust: Setomaa kuulus mitmekesiste kontaktidega piirialasse, kus kohalikud traditsioonid põimusid laiemate idapoolsete mõjudega. Kääbaste ehitajate keel, enesenimetus ja poliitiline kuuluvus jäävad sellest ajast otseselt teadmata.

9. sajandi keskpaigaks oli pikk-kääbaste traditsioon Setomaal juba muutumas. Ümarad kuhjatised ja uued matusevormid said varasemast olulisemaks, samal ajal tihenesid sidemed Pihkva ja Irboska ümbruse kujunevate keskustega. Aasta 862, mil kroonika seostab Irboskat varase Vene riikluse alguslooga, ei tähista Setomaa jaoks järsku pööret. Kääbastike areng osutab pigem pikale üleminekule: varasema rauaaja hajusatest kogukondadest kasvas välja asustus- ja suhtlusruum, mida hakkasid üha tugevamalt kujundama Pihkva ning Novgorodi suunalised võimukeskused.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Setomaa ajalooline asustusala ei olnud varakeskajal eraldatud ääremaa, vaid paiknes Pihkva järve, Piusa jõe ja Irboska kaudu kulgenud ühendusteel. Veeteed sidusid järveranniku Pihkva ja Peipsi avarusega, maismaateed viisid Irboska kaudu lääne ja lõuna poole. Seetõttu kujundasid piirkonna elu ühtaegu kohalik põlluharimine, lähikeskuste tõmme ning kaugemad sõjalised ja kaubanduslikud liikumised. Tänapäevast Setomaad ei saa selle ajajärgu puhul käsitada ühe kindlapiirilise haldusüksusena: ala jagunes eri keskuste tagamaade, valdustevööndite ja hõredamalt asustatud metsaalade vahel. (oes.ut.ee)

Irboska ja Pihkva kujunev mõjuväli

Aastaarv 862 on Setomaa lähiümbruse ajaloos tuntud eeskätt Irboska nime tõttu. Vanavene leetopissis jutustatakse varjaagide kutsumisest ning seostatakse Irboskat Rjuriku venna Truvoriga. Seda lugu ei saa võtta otsese tõendusena 862. aasta sündmustest ega Truvori tegelikust viibimisest Irboskas. Küll aga näitab kroonika pärimus, et Irboska oli selle kirjapaneku ajaks tuntud muistne linnus ja võimukeskus. Hilisem nimetus Truvori linnamägi ning linnamäe lähedal asuv niinimetatud Truvori rist kuuluvad samasse ajaloomälu kihti, mitte 9. sajandi kindlalt tõendatud sündmuste hulka. (arhiiv.eki.ee)

Irboska tähendus ei tulenenud ainult linnusemüüridest. Ta paiknes tiheda asustusega ja viljakate maadega ümbruskonnas ning kontrollis Pihkvast läände ja lõunasse suunduvaid teid. Pihkva kujunes samal ajal suureks keskuseks, mille sidemed ulatusid mööda järve ja jõgesid kaugele. Setomaa põhjaosa ning Pihkva järve ranniku külad olid Pihkvaga seotud eelkõige vee kaudu; Irboska ümbrus oli aga omaette, tugeva kohaliku keskmega asustusala. Nende kahe keskuse vahel kujunes välja ruum, kus poliitiline kuuluvus, majandussuhted ja usuline mõju ei kattunud alati ühetaoliselt. (oes.ut.ee)

Novgorodi võimuala kasvades kuulus Pihkva selle laiemasse poliitilisse ringi, kuid säilitas oma kohaliku eripära. Irboska oli Pihkva läänepoolne tugipunkt ning Setomaa ajaloolise asustusala ida- ja põhjaosa seostus seetõttu järjest tugevamalt Pihkva maaga. See ei tähendanud, et kogu ala oleks olnud ühtlaselt hallatud või et sealsed elanikud oleksid kuulunud ühte rahvastikku. Arheoloogiline ja kohanimeline ainestik osutab pikaajalistele läänemeresoome, slaavi ja teiste lähialade kultuurikontaktidele. Keskaja jooksul ei kadunud need sidemed, vaid said uue kuju Pihkva, Novgorodi ja Liivimaa poliitiliste vastasseisude raamides.

Sõdade sajandid ja kujunev piir

13. sajand muutis Setomaa lähiümbruse senist olukorda järsult. Läänes kujunes ristiusustatud Liivimaa, mille võimukeskusteks said piiskopkonnad ja Saksa ordu. Idas jäid Pihkva ning Novgorodi maad õigeusu maailma. Nende kahe poliitilise ja usulise ruumi vahele ei tekkinud kohe sirget ega ühtlaselt valvatud piiri. Eriti metsa- ja sooaladel püsisid ulatuslikud vahevööndid, kus asustus oli hõre ning võimu tegelik ulatus muutus ajuti. Ometi hakkas 13. sajandist alates just see vastandus määrama piirkonna edasist ajalugu. (oes.ut.ee)

Sõjaliste kokkupõrgete keskmesse sattus Irboska. Liivimaa väed vallutasid linnuse 1240. aastal ning Pihkva maa jäi lühikeseks ajaks tugeva läänepoolse surve alla. Kahe aasta pärast taastati Pihkva ja Irboska üle idapoolne võim. Need sündmused kuuluvad samasse sõjakäikude ahelasse, mille tuntumaks osaks on 1242. aasta lahing Peipsi järvel. Setomaa küladest kroonika enamasti ei räägi, kuid Irboska saatuse kaudu on näha, kui otseselt puudutas suurvõimude võitlus piirkonna lähimat keskust. Linnus kaitses teid ja tagamaad, kuid muutus ühtlasi rünnakute esimeseks sihtmärgiks. (lake.peipsi.org)

Sajandi keskpaigaks oli varasemalt ühtsemate läänemeresoome asualade poliitiline raam muutunud. Pihkva poole jäänud maad kuulusid õigeusu ja vanavene riikluse mõjusfääri, lääne poole jäänud alad aga Liivimaa võimude alla. See eraldus ei olnud üksnes sõjaline. Eri kiriklikud korraldused, maksukohustused, kaubateed ja õigustavad kujundasid aegamööda ka inimeste igapäevaseid sidemeid. Setomaa ajalooline eripära hakkas kasvama just sellises kokkupuuteruumis: ida ja lääne piiril, kuid Pihkva keskuste vahetus tagamaas.

Pihkva maa ja kohalikud keskused

14. sajandi keskpaigaks kujunes Pihkvast Novgorodist eraldunud poliitiline üksus, mida ajalookirjutuses nimetatakse Pihkva vabariigiks. Irboska oli selle läänepoolne sõltlaslinn ja kindlus. Pihkva maa ulatus Pihkva järve idakaldalt ning Velikaja jõe vesikonnast ka tänapäevase Setomaa ajaloolise asustusala juurde. Pihkva vabariigi ajajärk kestis kuni 1510. aastani, mil Moskva suurvürstiriik Pihkva endaga liitis. (bigenc.ru)

Setomaa ala ei moodustanud Pihkva maa sees siiski omaette tervikut. Pihkva järvega seotud rannikualad ning Piusa jõe ümbrus kuulusid Pihkva valdustesse, Irboska maakond hõlmas aga suure osa tänapäevasest Petseri rajoonist. Hilisemate maksustus- ja haldusandmete põhjal on võimalik näha pogostite ning gubaade võrgustikku, mille kaudu korraldati nii riigivõimu, maksude kui ka kirikuelu küsimusi. Setomaa ajaloolisel alal olid tähtsad näiteks Kulkna, Kuulja, Taeluva, Petski, Senno, Pankjavitsa ja Sõmeritsa keskused. Need ei olnud linnad tänapäevases tähenduses, vaid paigad, kuhu koondusid ümbruskonna halduslikud, kiriklikud ja majanduslikud sidemed. (oes.ut.ee)

See korraldus ei kaotanud kohalike külade ja suguvõsade tähtsust. Maaharimine, karjakasvatus, kalastus, metsakasutus ja liikumine mööda järve ning jõgesid sidusid inimesi vahetult maastikuga. Samal ajal määras kaugemate keskuste lähedus, kuhu viidi andameid, kust tulid kiriklikud korraldused ja kuhu viisid kaubateed, üha enam ka kohaliku elu rütmi. Setomaa ei olnud Pihkva maa kõrvaline serv, vaid mitmes lõigus selle tihedasti asustatud ja liiklusteedega seotud osa.

Õigeusu juurdumine

Õigeusk jõudis piirkonda järk-järgult koos Pihkva ja Novgorodi kirikliku mõjuga. Keskajal kuulusid Pihkvamaa kirikud Novgorodi peapiiskopkonna alla; omaette Pihkva piiskopkond rajati alles palju hiljem, 1589. aastal. Seega ei toonud Pihkva poliitiline iseseisvumine kaasa kohe eraldi kirikukorraldust. Kirikuelu keskuseks oli Pihkva Kolmainu peakirik, millele kuulus maavaldusi ka Setomaa alal. (ut.ee)

Irboska oli siin vanim ja nähtavaim kiriklik keskus. Linnamäel asunud Püha Nikolai kiriku varasemast puithoonest kõnelevad kaudsed andmed; kindlamad teated seostuvad 14. sajandiga. Kirik ja linnus kuulusid samasse kaitstud keskusse, kus koondusid ilmalik võim, kaubandus, sõjaline kaitse ja õigeusu kiriklik kohalolu. Maa-asulates oli olukord ebaühtlasem. Kirikute ning koguduste võrk laienes aja jooksul, kuid ei tähenda, et kogu rahvastik oleks ühel ja samal ajal ning samal viisil omaks võtnud kiriku õpetuse ja tavad. (ut.ee)

Setode hilisema õigeuskliku kultuuriruumi algust ei ole põhjust siduda üheainsa pöörde või asutusega. Kohalikud uskumused, pühapaigad ja surnute mälestamise viisid püsisid kaua kõrvuti kirikliku eluga. Õigeusk ei asendanud varasemaid ettekujutusi üleöö, vaid põimus nendega sajandite jooksul. Just sellisest pikaajalisest põimumisest kasvas välja Setomaa usuline omapära, milles kirikukalender, pühakute austamine ja kohalik pärimus hakkasid teineteist täiendama.

Petseri kloostri sünd ja uus keskpunkt

15. sajandi lõpul tekkis Irboska ja Pihkva vahelisse metsaalasse uus vaimulik keskus. Petseri kloostri alguseks peetakse tavaliselt 1473. aastat, mil pühitseti sisse Kaamenka oja oru liivakivisse rajatud Jumalaema Uinumise koobaskirik. Kloostri kujunemise esimesed aastad jäävad siiski osalt pärimuse ja hilisemate kirjelduste varju: asutamise ajaks on pakutud ka 1470. või 1471. aastat. Kindel on, et 1470. aastatel oli paika kujunemas õigeusu klooster, millest sai järgnevail sajandeil Petseri ümbruse tähtsaim keskus. (ut.ee)

Kloostri asukoht oli tähenduslik. See paiknes Pihkva ja Irboska vanade valdustevööndite piiril ning seni hõredalt asustatud metsamaal. Petseri ei tõusnud esile vana linnuse ega suure küla jätkuna, vaid kasvas kloostri ümber. Esialgu ei tõrjunud ta Irboskat kõrvale: Irboska jäi oluliseks kindluseks ja halduskeskuseks. Kuid 16. sajandil hakkas Petseri klooster koondama järjest rohkem usulist, majanduslikku ja hiljem ka sõjalist tähtsust. Selle ümber tekkis asustus, millest kujunes Petseri linn. (oes.ut.ee)

Kloostri mõju ei piirdunud jumalateenistusega. Munkadele ja kloostrile kuulusid maad, nad osalesid ümbruskonna majanduselus ning kloostrist sai sidekoht Pihkva, Liivimaa ja kohalike külade vahel. 16. sajandi algul valmis seal uus Uinumise kirik. Petseri tõus muutis ka teede tähendust: kloostrit hakkasid siduma tugevamad ühendused nii Pihkva kui ka läänepoolsete aladega. Senisest kõrvalisem Obinitsa–Meremäe ümbrus sai seeläbi uue lähedase keskuse. (ut.ee)

Moskva võimu all

1510. aastal lõpetas Moskva suurvürstiriik Pihkva poliitilise iseseisvuse. Pihkva maa, koos Irboska ja selle tagamaadega, liideti Moskva riigiga. Setomaa ajaloolise asustusala jaoks ei tähendanud see, et kõik kohalikud sidemed oleksid järsku muutunud. Pihkva jäi tähtsaks linnaks, Irboska kindluseks ja Petseri kiiresti kasvavaks kloostrikeskuseks. Muutus oli ennekõike võimu tipus: Pihkva senine iseseisev otsustusruum asendus Moskva kesksema valitsemisega. (bigenc.ru)

1534. aastaks kuulus piirkond juba kindlalt Moskva suurvürstiriigi loodeossa. Läänepoolne piir Liivimaaga oli jätkuvalt oluline, kuid mitte kõikjal täpselt maastikku märgitud. Kindlamalt kujunesid välja need lõigud, kus piiri kõrval paiknesid asustatud maad, teed, kirikud ja võimukeskused; soode, metsade ja hõredate vahealade kaudu kulges piir vähem selgelt. Setomaa jäi seega korraga kahe maailma lähedusse: poliitiliselt Pihkva ja Moskva võimuala osaks, ent oma lääne- ja lõunaservas Liivimaa naabriks. (oes.ut.ee)

Selle ajajärgu lõpuks olid kujunenud põhijooned, mis määrasid Setomaa edasist ajalugu. Irboska vana linnusekeskus, Pihkva järve ja Piusa ühendusteed, õigeusu kirikuvõrk ning Petseri kloostri tõus sidusid kohaliku asustusala Pihkva maaga. Samal ajal hoidis Liivimaa lähedus piirkonna avatuna läänepoolsetele kontaktidele ja konfliktidele. Setomaa ajalooline eripära ei sündinud eraldatusest, vaid kestvast elust piiril, teede ristumiskohas ja mitme võimuruumi kokkupuutel.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Moskva võimu alla oli Pihkva maa läinud juba 1510. aastal, kuid tänase Setomaa ajaloolisel asustusalal ei tähendanud see ühetaolise ega selgelt piiritletud haldusruumi sündi. Siin põimusid Pihkva linna tagamaa, Irboska ümbrus, Petseri kloostri valdused ning paljude külakogukondade igapäevased sidemed. Piir Läti- ja Eesti aladega oli lääne pool poliitiliselt tähtis, kuid kohaliku elu rütmi määrasid ennekõike maa, mets, järv, teed, kirikupühad ja turud. Setomaa ei olnud Moskva tsaaririigis eraldi maa- ega haldusüksus; selle nime all mõistetav ajalooline asustusala kujunes nähtavaks eelkõige inimeste keele, usu, külaelu ja väliste vaatlejate kirjelduste kaudu.

16. sajandi keskpaigaks oli Petseri klooster tõusnud piirkonna mõjukaimaks usuliseks ja majanduslikuks keskuseks. Kloostri ümber kujunes asula, millest kasvas Petseri. Irboska oli vana linnuse ja kihelkonnakeskusena säilitanud oma tähtsuse, kuid Petseri asend läänepiiri lähedal ning kloostri kasvav jõukus tõid sinna üha enam liikumist. Kloostril olid maad, kalastuspaigad, majapidamised ja sidemed Pihkvaga; selle juurde jõudsid nii kohalikud talupojad kui ka kaugemalt tulnud palverändurid, kaupmehed ja sõjaväelased.

Sõdade piirimaa

Liivi sõda muutis 16. sajandi teisel poolel kogu piirkonna ebakindlaks piirialaks. Petseri kloostrit kindlustati kivimüüri ja tornidega ning sellest sai ühtaegu pühapaik ja kaitsepunkt. Moskva riigi jaoks oli klooster oluline, sest see paiknes Liivimaa suunalise sõjategevuse läheduses. Kloostri kaitseks saadetud streletsid jäid elama selle ümbrusse ning nende kohalolek aitas kaasa Petseri asula kujunemisele.

Sõjad ei olnud kohalikele inimestele üksnes kroonika sündmused. Väed liikusid teedel, külad pidid taluma rekvireerimisi, varjumist ja majapidamiste hävimist. Põllud jäid harimata, kariloomi viidi ära ning osa inimesi lahkus sõja eest turvalisematele aladele. Samal ajal tõid sõjad ja hilisem asustuse taastumine piirkonda uusi elanikke. Vene keelt kõnelevate külade ja setokeelsete külade läbisegi paiknemine ei olnud üheainsa ümberasumise tulemus, vaid kujunes pika aja jooksul.

Petseri kloostri ajaloos on tähtsal kohal kloostriülem Kornelius, kes juhtis kloostrit aastail 1529–1570. Tema aega seostab kloostritraditsioon nii ehitustegevuse, kindlustamise kui ka õigeusu levikuga kohalike elanike seas. Ent setode õigeusustumist ei saa taandada ühe inimese ega ühe põlvkonna tegevusele. Õigeusk oli Pihkva mõjuväljas tuntud juba keskajal, kuid kirikuelu sügavam kinnistumine küladesse, pühakodade, vaimulike ja kogudusliku korralduse kaudu, oli pikk protsess. Vana rahvakultuur ei kadunud kirikliku korra ees, vaid põimus sellega. Pühakute austamine, ikoonid, paastud ja kirikupühad said osaks setode elust, kuid nende kõrval püsisid kaua kohalikud uskumused, kombed ja laulutraditsioon.

17. sajandil jäi piirkond endiselt sõjaliste vapustuste mõjuvälja. Petseri klooster põles 1688. aastal peaaegu täielikult maha, kuid taastati. Põhjasõja aastatel ulatus sõjategevuse ja vägede liikumise mõju taas Petseri ning selle ümbrusse. Pärast sõja lõppu 1721. aastal nihkus Vene riigi läänepiir kaugele läände. Petseri ja Irboska ei olnud enam vahetu rindeäärne tagamaa. See vähendas nende sõjalist tähtsust, kuid ei lõpetanud Petseri rolli kohaliku keskuse, kloostrilinna ja kaubapaigana.

Kloostri ja koguduste maa

Klooster ei olnud üksnes vaimulike eluase. See oli suur majanduslik majapidamine, mille valdustes töötasid talupojad ning mille ümber koondusid käsitöö, kaubandus ja teenindus. Kloostri mõjupiirkonda kuulusid nii Petseri lähedased külad kui ka kaugemad paigad. Kohalikud elanikud tõid kloostrile rendi- ja andamikohustuste täitmiseks põllu-, metsa- ja kalasaadusi; klooster omakorda pakkus turgu, tööd, usulist tuge ja mõnel juhul kaitset.

Setode külades ei kujunenud välja samasugust mõisakeskset eluviisi nagu Eesti kubermangu läänepoolsetel aladel. See ei tähendanud vabadust riigivõimu või suurte maavaldajate kohustustest, kuid külaelus jäi tähtsaks kogukondlik maakasutus ja talupere majapidamine. Põllu kõrval olid olulised karjakasvatus, kalapüük, metsasaadused ja käsitöö. Piusa, Värska lahe ning Pihkva järve ümbruses sidus kala kohalikku toidulauda, kaubavahetust ja kirikupühade eelset majandust.

18. sajandi keskpaiga riiklikud reformid muutsid kloostrite seisundit kogu Venemaal. Katariina II 1764. aasta sekularisatsiooniga võeti kirikuasutustelt suur osa maavaldustest. Petseri klooster säilis, kuid tema majanduslik alus muutus ning mitmed väiksemad kloostrid suleti. Irboska ja Mõla kloostrite kirikud jätkasid kogudusekirikutena. Nii kandus osa senisest kloostrikorraldusest üle tavapärasemasse koguduslikku kirikuelusse.

Kirikuvõrk tihenes aeglaselt. Vanu puukirikuid asendati kivikirikutega või ehitati ümber, rajati abikirikuid ning kujunesid püsivamad koguduste piirid. Senno, Kuulja, Kulkna, Mõla, Pankjavitsa, Saalessa, Taeluva ja teiste paikade kirikud olid kohaliku elu sõlmpunktid. Neis ristiti lapsi, laulati surnuid, peeti pulmi, kuulutati välja korraldusi ning kohtuti inimestega, kes elasid mitme päeva tee kaugusel. Kiriku kalender sidus talutööd ja perekonnaelu suurema ajarütmiga.

Ent jumalateenistuse keel jäi kohalikele sageli kaugeks. Kirikus kasutati kirikuslaavi keelt, asjaajamises vene keelt, setode kodune kõnekeel aga kuulus lõunaeesti keeleruumi. Mehed, kes käisid laatadel, teenistuses või linnas tööl, omandasid vene keelt sagedamini kui kodusema eluviisiga inimesed. Keeleline kaksik- või mitmekeelsus oli seetõttu paljudes peredes praktiline oskus, mitte erand. See võimaldas suhelda Pihkva, Petseri ja vene küladega, kuid ei kaotanud setokeelset pärimust.

Petseri linn ja Pihkva kubermang

18. sajandi lõpu haldusreformid tõid Petserile uue staatuse. 1782. aastal sai Petseri maakonnalinna õigused ning sinna rajati vastavad valitsemisasutused. Maakondlik korraldus jäi siiski lühiajaliseks: 1796. aastal Petseri maakond kaotati ning 1802. aastast oli Petseri koosseisuväline linn Pihkva kubermangus. Need muutused näitavad, et impeeriumi haldus ei kujundanud piirkonda ühe sirge joone järgi. Keskvõimu korraldused jõudsid kohale, kuid kohaliku elu vanad sidemed püsisid.

Petseri linn kasvas kloostri kõrval, mitte sellest lahus. Linnas kohtusid eri keelte ja seisustega inimesed: mungad, ametnikud, kaupmehed, käsitöölised, talupojad ja sõjaväelased. Laatadel müüdi vilja, loomi, lina, kala, metsa- ja käsitöösaadusi. Kloostri suured pühad tõid Petserisse palverändureid ja kauplejaid kaugemaltki. Linn ei olnud suur, kuid selle mõju ulatus märksa laiemale alale kui tema tänavad ja turuplats.

Irboska jäi samuti oluliseks keskuseks. Vana kivilinnus meenutas aega, mil paik oli vahetu sõjalise tähendusega, ent 18. ja 19. sajandil kandus elu raskus rohkem turule, kirikutele, küladele ja ühendusteedele. Petseri ning Irboska kõrval olid kohaliku elu jaoks tähtsad ka pogostid ehk kiriku- ja halduskeskused. Nende kaudu korraldati maksude kogumist, nekrute värbamist, kohtuasju ning mitmesuguseid riiklikke kohustusi.

Vene impeeriumi 19. sajandi reformid jõudsid piirkonda ebaühtlaselt. Kohtureform, kohaliku halduse ümberkorraldused ja koolivõrgu areng muutsid tasapisi inimeste suhet riigiga. Petseri linnavalitsemine sai uue kuju, kuid maaelaniku igapäevaelus jäid määravaks küla, kogudus ja perekond. Riiki kogeti ennekõike maksude, sõjaväekohustuse, kohtuasjade, ametnike ja kiriku kaudu.

19. sajandi Setomaa

19. sajandi jooksul muutus piirkond välistele vaatlejatele üha nähtavamaks. Vene ametnikud, vaimulikud, teadlased ja Eesti rahvusliku liikumise tegelased hakkasid kirjeldama kohalikke õigeusulisi eesti keelt kõnelevaid talupoegi. Neid nimetati eri aegadel mitmeti: õigeusu eestlasteks, poolusulisteks, tšuudideks, setudeks. Need nimetused ei olnud neutraalsed ega alati kohalike enesemääratlusega kooskõlas. Sõna „setu” levis 19. sajandi lõpu poole ning omandas aja jooksul rahva ja maa nimetusena kindlama koha.

1897. aasta Vene impeeriumi esimene üldrahvaloendus ei käsitlenud setosid eraldi rahvusena. Rahvastikku küsitleti muu hulgas emakeele järgi ning Pihkva maakonnas oli eesti keelt emakeelena kõnelevaid inimesi arvukalt. See annab aimu setokeelse ja muu eesti keelt kõneleva elanikkonna ulatusest, kuid ei võimalda kogu ajaloolise Setomaa rahvastikku ühe lihtsa arvuga kokku võtta. Setod elasid läbisegi vene elanikega ning nende asuala ulatus üle mitme tollase halduspiiri.

Sajandi teisel poolel kasvas koolide arv. Tegutsesid kiriku-koguduse koolid, semstvokoolid ja muud algkoolid. Õpetus oli enamasti venekeelne ning kiriku mõju haridusele oli tugev. Kooliharidus avas osa noortele võimaluse liikuda väljapoole koduküla, lugeda ametlikke tekste ja suhelda riigiasutustega. Samal ajal tähendas vene õppekeel, et kool ei toetanud seto keele kirjakeelse kasutuse kujunemist. Setokeelne pärimus kandus edasi ennekõike kodus, külakogukonnas ja laulutraditsioonis.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul rajati või laiendati uusi kogudusi. Obinitsas avati kiriku-koguduse kool 1892. aastal, kirikuhoonet hakati ehitama 1897. aastal ning iseseisev kogudus asutati 1903. aastal. Ka mujal kasvas kiriklike koolide ja abikoguduste arv. Need muutused näitavad, et Setomaa ei olnud impeeriumi äärel seisev muutumatu maailm. Rahvaarvu kasv, suurem liikuvus, koolid, turusuhted ja riiklik asjaajamine sidusid külad varasemast tihedamalt Petseri, Pihkva ja kogu impeeriumiga.

Ometi säilis piirkonna eripära. Setokeelne kõne, õigeusu kirikukalender, külade tihe asustus, laulupärimus ja perekondlikud sidemed hoidsid koos kultuuriruumi, mida ei määranud üksnes halduskaart. Petseri klooster oli selle ruumi keskne sümbol ja tegelik jõukeskus, kuid Setomaa elu ei mahtunud kloostrimüüride vahele. Seda kujundasid sajad külad, nende põllud ja kaldaäärsed maad, surnuaiad, teed ning inimeste oskus elada mitme keele, usu- ja võimuruumi piiril.

1917. aasta revolutsioonid lõpetasid Vene keisririigi ning avasid ka Setomaa elanikele uue ja ebakindla ajajärgu. Senine side Pihkva kubermangu, Vene õigeusu kiriku ja impeeriumi halduskorraga ei katkenud üleöö, kuid vana riigikord oli lagunenud. Järgnenud sõjad ja piirilepped pidid otsustama, millisesse riiki kuuluvad Petseri, Irboska ja setode ajalooline asustusala.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

1917. aasta revolutsioonid lõpetasid Vene impeeriumi senise korra, kuid Setomaa ajaloolisel asustusalal ei toonud need kohe selgust selle kohta, kelle võimu alla piirkond edaspidi jääb. Seni Pihkva kubermangu koosseisu kuulunud maa paiknes Eesti rahvusliku liikumise ja Pihkva suunas kujunenud haldus- ning kirikuruumi piiril. Setode keeleline ja kultuuriline lähedus eestlastega ei muutnud seda ala automaatselt Eesti osaks; samal ajal sidusid Petseri ümbrust ja idapoolseid valdu tugevalt vene keel, õigeusu kirik, kaubandus ning senine ametiasutuslik korraldus. Revolutsioon, sõda ja rahuläbirääkimised muutsid need mitmekihilised sidemed riigipiiri küsimuseks.

Ühinemissoov revolutsiooni ajal

Veebruarirevolutsiooni järel kerkis kogu endise Vene impeeriumi lääneosas teravalt esile halduspiiride ümberkorraldamise küsimus. Eestis tähendas see muu hulgas Eestimaa ja Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alade ühendamist. Setomaa rahva jaoks avas uus olukord võimaluse sõnastada oma seniseid hariduslikke, keelelisi ja majanduslikke vajadusi poliitilise nõudmisena.

1. juulil 1917 vana kalendri järgi, s.o 14. juulil uue kalendri järgi, saadeti Eestimaa kubermangu maanõukogule Petserimaa eestlaste ehk setukeste palvekiri Eestiga ühendamise asjus. Sellele oli kogutud 73 allkirja. Palvekirjas ei küsitud üksnes piiri muutmist. Ühinemist „haritud Eestimaaga” seostati emakeelse kooli, kohaliku asjaajamise ja kirikuelu parema korraldamise lootusega. Nõnda väljendus selles nii rahvuslik lähedus eestlastega kui ka soov pääseda senise ääreala seisundist.

Eestimaa maanõukogu võttis küsimuse sama aasta sügisel arutusele. Ometi ei jõudnud Vene Ajutise Valitsuse ajal Petseri ümbruse liitmine Eestiga teostuda. Oktoobrirevolutsioon, bolševike võimuhaaramine ja Esimese maailmasõja rindesündmused katkestasid senise poliitilise korralduse. Setomaa tulevikku ei otsustatud enam üksnes palvekirjade ja kubermangupiiride ümberjoonistamise kaudu, vaid seda hakkasid määrama sõjaväed ning nende järel liikuvad haldusvõimud.

Palvekiri ei tähendanud, et kogu piirkonna rahvastik oleks kõnelnud ühel häälel. Petseri ümbrus ja tulevase Petserimaa idapoolsed alad olid setu-, eesti-, vene- ja läti elanikkonnaga segane piirimaa. Ent 1917. aasta pöördumine jäi oluliseks märgiks sellest, et vähemalt osa Setomaa kohalikest tegelastest ja elanikest sidus oma tuleviku Eesti poliitilise ruumiga juba enne Eesti riigi sündi.

Saksa okupatsioon ja võimude vaheldumine

1918. aasta algul jõudis sõda Setomaa vahetusse lähedusse. Saksa vägede pealetung ja sellele järgnenud okupatsioon lõpetasid lühikeseks ajaks bolševike võimu piirkonnas. Mais 1918 moodustasid Saksa okupatsioonivõimud Petserimaa maakonna, mille tuumikuks olid Petseri alev ning Petseri, Slobodka, Pankjavitsa ja osa Irboska vallast. See oli siiski okupatsioonivõimu haldusotsus, mitte Eesti Vabariigi tegelik võimuletulek Petseri ümbruses. Saksa sõjaväeline administratsioon ei tunnustanud 24. veebruaril väljakuulutatud Eesti iseseisvust.

Saksa okupatsiooni taandumisel 1918. aasta novembris kujunes olukord uuesti ebakindlaks. Eesti Ajutine Valitsus sai küll suurema osa Eesti alast okupatsioonivõimudelt üle võtta, kuid tulevase Petserimaa alal seda üleminekut ei toimunud. Piirkonda jõudsid Nõukogude Venemaa väed ning Setomaa sattus Eesti Vabadussõja kagusuuna sündmuste keskele.

Sõja algusaeg ei olnud kohalikele elanikele üksnes kahe kauge riigi vastasseis. Võimuga vahetusid sõjaväelased, käsud, mobilisatsiooninõuded ja ametnikud. Petseri linn ning selle ümbruse teed ja raudteed omandasid sõjalise tähtsuse, sest nende kaudu kulges ühendus Võru, Tartu, Pihkva ja Irboska suunal. Külad, mis olid seni elanud oma põllutöö, kirikupühade ja laatade rütmis, jäid rinde lähedusse või koguni rindejoonele.

Eesti väed vallutasid Petseri 1919. aasta veebruari algul. Märtsis langes linn taas Punaarmee kätte, kuid 29. märtsil 1919 võtsid Eesti väed Petseri uuesti oma kontrolli alla. Linn jäi seejärel Eesti poole valdusse sõja lõpuni. Kevadised ja suvised operatsioonid kandusid Petserist ida poole; Eesti väed tegutsesid Pihkva suunal ning sügisel kindlustati positsioone Irboska ümbruses. Sõjategevuse jälgi kandsid nii Petseri linn kui ka ümbruskonna külad: väeosade liikumine, majutamine ja varustamine puudutasid otseselt kohalikku elu.

Setomaa ei olnud selles sõjas pelgalt tagala ega abstraktne piiriküsimus. Siin ristusid Eesti riigi kaitsevajadus, Venemaa kodusõja jõuvahekorrad ja kohalike inimeste igapäevane toime tulemine. Sõda muutis piirkonna tähtsaks just seetõttu, et Petseri kaudu avanes tee Pihkva suunas, kuid samal ajal oli see maa seotud Eesti kagupiirkonna teede, turgude ja sugulussidemetega.

Vaherahu ja Tartu rahu

1919. aasta lõpuks oli sõjategevus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel jõudnud punkti, kus mõlemad pooled alustasid rahukõnelusi. Vaherahu sõlmiti 31. detsembril 1919 ning relvad vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. See lõpetas rindesõja, kuid piir ja riiklik kuuluvus tuli alles lepinguga kindlaks määrata.

1. veebruaril 1920 Tartus allkirjastatud rahuleping lõpetas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjaseisukorra. Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust de jure ning loobus kõigist senistest suveräänõigustest Eesti rahva ja maa suhtes. Leping määras ka riigipiiri. Selle järgi jäid Eesti koosseisu Petserimaa ja Narva jõe tagused vallad. Ratifikatsioonikirjade vahetamise järel 30. märtsil 1920 jõustus leping rahvusvahelise kokkuleppena.

Tartu rahuga kujunenud piir ei järginud üksnes vana kubermangupiiri ega ka ainult keele- või usupiiri. Eesti koosseisu arvati Setomaa ajalooline asustusala, kuid ühtlasi Petseri linn ning ulatuslikke alasid, kus elas palju venekeelset ja õigeusklikku rahvastikku. Seetõttu ei saanud Petserimaad samastada Setomaaga. Setomaa oli ajalooline ja kultuuriline piirkond, Petserimaa aga Eesti Vabariigi idapiiril moodustatud maakond, mille elanikkond ja paikne minevik olid mitmekesised.

Ometi oli piirileppe tähendus Setomaa jaoks murranguline. Sajandeid Pihkva võimuruumi kuulunud ala seoti nüüd Eesti riigiga. Muutus ei toimunud ühe päevaga ega kustutanud varasemaid sidemeid Petseri, Pihkva ja Venemaa sisemaa suunas. Kuid riigi haldus, koolikorraldus, kohtud, politsei, majanduselu ja poliitiline esindatus hakkasid kujunema Eesti seaduste ning institutsioonide raamides.

Aastad 1917–1920 muutsid Setomaa asendi põhjalikult. Revolutsiooni algul oli küsimus selles, kas Pihkva kubermangu äärealal elavatel setodel õnnestub saada lähemaks Eesti haridus- ja kultuuriruumile. Sõja lõpuks oli sellest saanud rahvusvahelise rahulepinguga kindlaks määratud riigipiir. Setomaa ei astunud Eesti Vabariiki tühjale kohale: kaasa tulid õigeusu kirik, Petseri linna veneilmelisus, kohalike külade oma pärimus ja pikaajalised sidemed ida poole. Just nende erinevate pärandite keskel algas Setomaa Eesti Vabariigi aeg.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

1920. aasta tõi Setomaale korraga rahu, uue riigipiiri ja senisest teistsuguse avaliku korra. Tartu rahuleping, mis sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel, jättis Setomaa koos Petseri linna ja laiemate idapoolsete aladega Eesti koosseisu. Moodustati Petseri maakond, mille keskus oli Petseri. See maakond ei kattunud Setomaaga: selle piiresse kuulusid seto külad, vene külad, segaasustusega alad ning ka läti elanikkonnaga paigad. Seetõttu tuli noorel riigil korraldada elu piirkonnas, mille usuline, keeleline ja ajalooline taust erines tuntavalt ülejäänud Eestist. (blog.ra.ee)

Setomaa jaoks ei tähendanud Eesti riigiga ühinemine üksnes võimuvahetust. Senise Pihkva kubermangu ääreala asemel sai sellest piirimaa, mille arengut peeti riiklikult oluliseks. Petseri maakonnast kujundati korraga nii idapiiri tugiala kui ka paik, kus tuli siduda eri taustaga elanikud ühise kodanikukorraga. Riigivõimu jõudmine küladesse tähendas uusi ametiasutusi, isikut tõendavaid dokumente, koole, omavalitsusi, teid ja suhtlusviise. Muutus oli kiire ning puudutas igapäevaelu palju sügavamalt, kui seda võinuks järeldada pelgast kaardijoone nihkumisest.

Uus haldusruum ja kodanikuks saamine

Esimestel iseseisvusaastatel tuli Petseri maakonnas luua halduskord, mis sobiks Eesti seaduste ja kohalike oludega. 1922. aasta vallareformiga asendati senised suured vallad väiksemate omavalitsustega. Nii muutus vallakeskus kohaliku elu nähtavamaks korraldajaks: sinna koondusid maksud, kooliasjad, rahvastikuregistrid, teede küsimused ja muud riigi ning küla kokkupuutepunktid. Setomaa küladele ei olnud see üksnes halduslik ümberjaotus, vaid senise kogukondliku elurütmi kohandamine uue riigi nõudmistega. (dspace.ut.ee)

Kõnekas märk sellest muutusest oli perekonnanimede panemine. Paljudel Petserimaa elanikel, eriti setodel, ei olnud seni ametlikku perekonnanime. Igapäevases kõnepruugis eristati inimesi ees- ja isanime, talu või küla järgi; kirikuraamatutes kasutati enamasti vene õigeusu tavale vastavaid nimekujusid. Eesti riik vajas aga kodanike arvestamiseks ühtsemat isikutunnistuse ja registri süsteemi. 1921. aasta seadusega kohustati Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikke võtma perekonnanime; Petserimaal tehti see töö ära sama aasta sügisest aasta lõpuni. Nime võis üldjuhul valida inimene ise, kuid tähtajaks nime võtmata jätnule võis selle määrata riigivõim. Nõnda seoti kümned tuhanded inimesed uue haldus- ja dokumendikorraga. (blog.ra.ee)

Perekonnanime saamine ei muutnud iseenesest inimese keelt, usku ega kohalikku kuuluvust. Küll aga tähistas see ajajärku, mil setode varasem küla- ja kirikukeskne identifitseerimisviis põimus riikliku kodanikukorraga. Samal ajal püsisid kõrvuti seto kõnekeel, vene kirikukeel, eesti koolikeel ning mitmesugused kohalikud nimekujud. Uus ametlik elu ei tõrjunud vana korraga kõike välja, vaid asetas selle kõrvale teise, riigi kujundatud raamistiku.

Maa, kool ja muutuv argipäev

Setomaa oli tiheda asustusega põllumajanduspiirkond, kus maa nappus ja külakogukonna vanad kasutusviisid mõjutasid tugevalt inimeste elujärge. 1920. aastatel jagati Setomaal kruntidesse endisi külade ühismaid, mida oli varem talude vahel periooditi ümber jaotatud. Maa korraldamine tõi kaasa kindlamad talupiirid ja muutis omandisuhteid, kuid see ei kaotanud üleöö vaesust ega maa vähesust. Talupidamine jäi paljudele peredele napiks ning lisasissetulekut otsiti käsitööst, hooajatööst ja kaubavahetusest. (eestijuured.ee)

Kõige nähtavamaks muutuste kandjaks sai kool. 1922. aasta rahvaloendus näitas Petseri maakonnas suurt hariduslikku mahajäämust: üle kümneaastastest elanikest ei osanud ligi pool lugeda ega kirjutada. See erines järsult ülejäänud Eestist ning selgitas, miks koolivõrgu rajamist peeti Petserimaal eriti pakiliseks. Kool õpetas lugemist, kirjutamist ja arvutamist, kuid vahendas ühtlasi eesti kirjakeelt, riiklikku ajalookäsitust ning kodanikuks olemise harjumusi. Laste kaudu jõudsid uued teadmised ja sõnad ka kodudesse. (journals.openedition.org)

Hariduse mõju ei olnud siiski ühesuunaline. Seto lapsed õppisid koolis eesti keeles, ent kodus ja külas kõneldi jätkuvalt seto keelt; paljudes paikades oli igapäevases suhtluses tähtsal kohal ka vene keel. Kooliharidus avas nooremale põlvkonnale tee edasiõppimisele, ametitesse ja laiemasse Eesti ühiskonda, kuid ühtlasi suurendas põlvkondade vahet keelekasutuses ning maailmapildis. Riigi eesmärk oli kasvatada Petserimaa lastest Eesti Vabariigi kodanikud; kohaliku elu tegelik mitmekeelsus ja õigeusuline taust seda eesmärki siiski ei kaotanud. (journals.openedition.org)

Hariduse ja seltsielu kaudu kogus uut jõudu ka seto kultuuri teadlik väärtustamine. Piirimaade Selts ning selle ümber koondunud õpetajad, rahvaluulekogujad ja kohalikud noored korraldasid kursusi, pidusid ja rahvaluule kogumist. Samuel Sommeri eestvedamisel koguti ulatuslikult seto pärimust; selle töö käigus said kirjaoskust omandanud noored ühtaegu nii oma kultuuri talletajateks kui ka uue haridusmaailma vahendajateks. Seto kultuuri hakati senisest enam nägema Eesti rahvakultuuri erilise osana, kuid see tõi kaasa ka püüde määratleda setosid eeskätt eestlaste kohaliku rühmana. (setko.ut.ee)

Õigeusu maa Eesti riigis

Setomaa kuulumine Eesti Vabariiki ei muutnud selle õigeusulist iseloomu. 1922. aasta andmeil olid üle üheksa kümnendiku Petseri maakonna elanikest õigeusklikud. Petseri klooster, Värska, Obinitsa, Saatsere, Tailova ja teiste paikade kogudused jäid inimeste usulise elu ning perekondliku mälu keskmeteks. Kirik tähendas enamat kui pühapäevast teenistust: selle juurde kuulusid ristimine, laulatus, matused, pühad, kalendritavad ja põlvkondadevaheline järjepidevus. (ra.ee)

Uue riigi ajal muutus ka õigeusu kiriku halduslik kuuluvus. Eesti õigeusu kirik kujunes Venemaa kirikuvõimust eraldi korraldatud kirikuks ning 1923. aastal siirdus see Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse. Petseri klooster jäi Eesti Vabariigi piiridesse ja jätkas tegevust ajal, mil Nõukogude Venemaal tabas kloostreid sulgemine ning tagakiusamine. Klooster oli Petseri linna ja kogu piirkonna tähtsaim vaimulik sümbol, kuid samal ajal ka nähtav side vene õigeusu kultuuriruumiga. (entsyklopeedia.ee)

Keele küsimus jõudis teravalt ka kirikusse. Mitmed Petserimaa kogudused olid seto-vene segakogudused ning jumalateenistuse keel ei olnud pelgalt usuline, vaid ka kogukondlik ja rahvuslik küsimus. Eesti võimud ning piirimaade tegelased püüdsid mõnes kohas eraldada setode ja venelaste teenistusi või rajada seto kogudustele oma kirikuid, kuid kõiki kavatsusi ei suudetud ellu viia. Seetõttu säilis paljudes paikades vana läbipõimunud kirikuelu, kus seto ja vene taust ei olnud alati selgelt lahutatavad. (setko.ut.ee)

Petseri kui maakonnakeskus

Petseri oli Setomaa ajalooline kauba- ja usukeskus, kuid Eesti Vabariigi ajal omandas linn ka selge maakonnakeskuse ilme. Siia koondusid maavalitsus, koolid, pangad, kauplused, ajakirjandus ja ametiasutused. Linnas kohtusid seto talupojad, vene kaupmehed, Eesti riigiametnikud, sõjaväelased, õpilased ja kloostri palverändurid. See andis Petserile iseloomu, mida ei saa taandada ühe rahvuse või ühe kultuuri linnaks. (tuna.ra.ee)

1931. aastal avatud Tartu–Petseri raudtee sidus maakonnakeskuse senisest vahetumalt Tartu ja ülejäänud Eestiga. Raudtee kiirendas inimeste, kaupade ja ajalehtede liikumist ning muutis Petseri nähtavamaks kogu riigi avalikkuses. Linnapilti lisandusid Eesti Vabariigi ajale iseloomulikud hooned ja asutused, ent kloostri müürid ning vanem tänavavõrk hoidsid alles Petseri varasema näo. 1939. aasta suur tulekahju, milles hävis ligikaudu kolmandik linna hoonetest, katkestas selle arengu valusalt juba iseseisvusaja lõpul. (tuna.ra.ee)

1920. ja 1930. aastate Setomaa ei sulanud ühtlaselt ega kiiresti ülejäänud Eestiga kokku. Eesti riik tõi kaasa kooli, omavalitsuse, uued dokumendid, maa ümberkorraldamise ja tihedama ühenduse keskusega. Samal ajal püsisid seto keel, õigeusu usuelu, külasidemed ja Petseri ümber koondunud ajalooline maailm. Selle kahekümne aasta suurim muutus seisneski mitte kohaliku eripära kadumises, vaid selles, et Setomaa hakkas oma seniseid tavasid elama Eesti Vabariigi raamides. See areng katkes järsult 1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsiooniga.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

1940. aasta suvel lõppes Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus ning Petserimaa koos Setomaa ajaloolise asustusalaga allutati Nõukogude Liidu võimule. Senine elu ei katkenud üleöö, kuid selle korraldav raam muutus kiiresti. Eesti riigi asutused asendati nõukogude võimuorganitega, kohaliku ühiskonna senised eestvedajad sattusid surve alla ning majandus- ja kultuurielu hakati juhtima keskuse korralduste järgi. Talude, kaubanduse, ühenduste ja koguduste ümber kujunenud maailm, mis oli kandnud Setomaa külaelu kahe maailmasõja vahel, ei saanud enam endisel kujul jätkuda.

Setomaa ei olnud neil aastail ühetaoline ruum. Petseri linn ja segaasustusega idaosa olid tihedamalt seotud Pihkva ning Venemaa linnadega; läänepoolsetes seto külades olid sidemed Võru- ja Tartumaaga tugevamad. Kõiki neid paiku ühendas siiski Petserimaa haldus- ja majandusruum ning Petseri kui kiriku-, kooli-, turu- ja ametikeskus. Sõda ning sellele järgnenud piirimuutus lõhkusid selle terviku.

Sõja-aastad

Esimese nõukogude aasta kogemus jäi lühikeseks, kuid rängaks. Poliitilised vahistamised, repressioonide hirm ja 1941. aasta juuniküüditamine puudutasid ka Petserimaad. Inimeste saatust kujundasid sageli asjaolud, mille üle neil endil puudus mõju: varanduslik seisund, varasem teenistus, sidemed Eesti riigiga või üksnes võimude kahtlustus. Nõukogude mobilisatsioon viis mehi sõjaväkke ja tagalasse; paljud pered jäid teadmatusse, kuhu lähedased olid viidud ning kas nad tagasi tulevad.

Saksa–Nõukogude sõja puhkemine 1941. aasta juunis muutis piirkonna taas sõjatandriks. Suvel jõudsid Saksa väed Petserimaale ja algas ligi kolm aastat kestnud Saksa okupatsioon. Kohalikule rahvale ei tähendanud võimuvahetus rahu ega vabanemist vägivallast. Sõjaväe vajadused, rekvireerimised, tööjõunõuded ja mobilisatsioonid ulatusid küladesse. Sõja käigus kisti Setomaa inimesed eri armeede ja võimude teenistusse: osa oli juba Nõukogude poole mobiliseeritud, osa sattus Saksa sõjaväe või selle abiteenistuste käsutusse. Paljude meeste sõjatee kulges kodukohast kaugel ning nende perekondade jaoks tähendas sõja lõpp sageli alles pikka ootust, teadmatust või leina.

Sõda kahjustas ka argist elukorraldust. Liikumine muutus ebakindlaks, kaubavahetus katkendlikuks ning talutöö sõltus järjest enam sellest, kas peres jätkus tööjõudu, loomi ja seemnevilja. Külad olid harjunud toime tulema nappuse ja kõrvalisusega, kuid sõjaaegne puudus oli teistsugune: seda saatsid vägivalla võimalus, võõraste vägede liikumine ja teadmatus, kus kulgeb rinne järgmisel nädalal või kuul.

1944. aasta suvel ja sügisel taandus Saksa võim ning Nõukogude väed vallutasid Eesti ala uuesti. Setomaa jaoks ei tähendanud see lihtsalt 1940. aasta olude taastumist. Sõda oli muutnud inimesi, asulaid ja riikidevahelisi jõuvahekordi; peagi muudeti ka piirkonna halduslikku kuuluvust.

Petserimaa jagamine

Sõjajärgse ümberkorralduse kõige kauem mõjuv tagajärg oli endise Petseri maakonna lõhkumine. Aastatel 1944–1945 arvati suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga Vene NFSV koosseisu. Petseri rajoon liideti vastloodud Pihkva oblastiga. Eesti NSV-sse jäi Petserimaa lääneosa, sealhulgas Värska, Mikitamäe, Meremäe ja Saatse ümbruse seto külasid, kuid endist maakonda enam ei taastatud.

See ei olnud Setomaa ajaloolise asustusala jagunemine rahvus- või keelepiiri järgi. Mõlemale poole administratiivjoont jäid seto külad, õigeusu pühapaigad, sugulussidemed ja ühine mäluruum. Petseri, mis oli olnud paljudele Setomaa inimestele loomulik linnakeskus, jäi nüüd teise liiduvabariigi haldusalasse. Ka Petseri klooster, piirkonna õigeusuelu keskne paik, jäi Vene NFSV poolele. Eesti NSV-sse jäänud Setomaa külade senised sidemed Petseriga ei kadunud korraga, kuid nende senine halduslik ja majanduslik alus oli kadunud.

Nõukogude Liidu sees käsitati Eesti NSV ja Vene NFSV vahelist joont halduspiirina. Ometi oli sellel kohaliku elu jaoks kaal: eri poolel kehtisid eri rajoonikeskused, ametiasutused ja majanduskorraldus. Endised Petserimaa läänepoolsed alad liideti esialgu Võrumaa koosseisu ning 1950. aastate haldusreformid paigutasid need rajoonisüsteemi. Värska ja Mikitamäe seoti Põlva rajooniga, Meremäe aga Võru rajooniga. Nii hajutati Setomaa Eesti-poolne ala veel omakorda eri halduskeskuste vahele.

Petseri rajoonis kujunes elu Pihkva oblasti ääremaa tingimustes. Sõjajärgsetel aastatel viidi seal läbi kollektiviseerimine ning 1950. aastal järgnes küüditamislaine, mis tabas Petseri, Põtalovo ja Katšanovo rajooni elanikke. Võimude silmis olid sihtmärgiks jõukamate talupoegade perekonnad, tegelike või oletatavate relvastatud vastupanu toetajate lähedased ning inimesed, kellele omistati nõukogudevastane hoiak. Setomaa ajalooline idaosa kaotas neil aastail osa oma elanikkonnast nii repressioonide, sõjakaotuste kui ka väljarände tõttu.

Kolhoosikord ja muutuv küla

Eesti NSV-sse jäänud Setomaa külades jõudis nõukogude maaelu ümberkujundamine haripunkti 1940. aastate lõpul. Talude iseseisev majandamine lõpetati kollektiviseerimisega. Maa, loomad ja töövahendid koondati kolhoosidesse; talupere töö rütm ja otsustusõigus asendusid normide, tööpäevade ning ühismajandi juhtimisega. 1949. aasta märtsiküüditamine oli selle murrangu üks rängemaid vahendeid. Küüditamise hirm, vara kaotamine ja surve kolhoosi astuda murdsid senist talukeskset elulaadi sügavamalt, kui seda suutsid teha üksnes majanduslikud korraldused.

Kollektiviseerimine ei kaotanud korraga kõiki vanu tööharjumusi. Koduaed, väike loomapidamine, metsasaadused, käsitöö ja sugulaste vastastikune abi jäid paljudele peredele tähtsaks. Ent küla sisemine tasakaal muutus. Talude jõukuse ja töövõime erinevused, mis olid varem kujundanud perede iseseisvust, kaotasid ametliku tähenduse või muutusid kahtluse põhjuseks. Senised külaautoriteedid ei pruukinud sobida uude võimukorda, kus otsustusõigus kuulus kolhoosijuhatusele, külanõukogule ja parteilisele haldusahelale.

Sõjajärgne põlvkond kasvas juba teistsuguses maailmas. Kool, ajateenistus, töökoht ja ametlik asjaajamine sidusid inimesi üha enam eesti või vene kirjakeelse avaliku ruumiga. Seto keel püsis kodudes ja külades, kuid ei saanud kooli- ega ametikeeleks. Eesti NSV poolel õpetati koolides eesti keeles, Petseri rajoonis vene keeles. See süvendas erinevust kahe haldusruumi vahel, kuigi perekondlikud sidemed ja ühine õigeusu pärand ulatusid neist üle.

Nõukogude moderniseerimine tõi maapiirkonda ka uusi võimalusi: elektrifitseerimise, paremad teed, arstiabi ja hariduse laienemise. Samal ajal kiirendas see noorte lahkumist. Õppima ja tööle mindi Võrru, Tartusse, Põlvasse, Tallinnasse, Pihkvasse, Leningradi ning kaugemalegi. Mõni lahkus ajutiselt, mõni jäädavalt. Nõnda kahanes paljudes Setomaa külades püsielanike arv, vananes rahvastik ning hõrenes igapäevane keele- ja pärimuskeskkond. Eriti valusalt mõjus see Petseri rajooni seto küladele, kus vene keele ülekaal avalikus elus ja väljaränne nõrgendasid seto keele põlvkondlikku edasiandmist.

Usk, pärimus ja kohanemine

Nõukogude riigi ateistlik poliitika puudutas Setomaad eriti tundlikult, sest õigeusk ei olnud siin üksnes kiriklik kuuluvus. Kirikupühad, kalmistud, tsässonad, ikoonid ja kodune pühasenurk kuulusid paljude perede elukorraldusse. Koguduste tegevust piirati, usuline õpetus tõrjuti koolist ning vaimulike ja aktiivsete kirikuliikmete elu allutati järelevalvele. Avalik religioossus võis tuua kaasa pahandusi koolis või töökohal. Ometi ei kadunud usk Setomaalt. Seda hoiti kodudes, kalmistupühadel, perekondlikes tavades ja neil kirikupühadel, kuhu mindi ka siis, kui ametlik kord seda heaks ei kiitnud.

Sarnaselt muutus pärimuskultuuri asend. Leelo, rahvarõivad ja rahvakombed sobisid nõukogude kultuuripoliitikasse siis, kui neid esitati rahvakunstina laval või ülevaatustel. Elava külaelu loomulikus rütmis olid need aga seotud töö, usupühade, pulmade, matuste ja sugulaste kokkusaamisega. Nõukogude aeg ei hävitanud seto laulu ega kombeid, kuid muutis nende kandmise viisi. Osa pärimusest kandus edasi koduses ringis, osa kohanes taidlusliikumise ja rahvakultuuri ametlike vormidega. Lauluemade ja vanema põlvkonna mälu tähtsus kasvas just seetõttu, et tavapärane külakeskkond hakkas hõrenema.

1960.–1980. aastatel kujunes Setomaa Eesti-poolsest osast ühtaegu ääremaa ja eripärase kultuuripärandiga paik. Riiklikus halduskeeles ei olnud Setomaal omaette tervikut, kuid inimeste mälus, keeles ja kombestikus püsis see tervikuna. Petseri rajooni setode jaoks jäi sidemete hoidmine Eesti poolega raskemaks, ent suguvõsa, kirikupühade ja hauaplatside kaudu ei katkenud see täielikult. Piirkonna jagatus oli nõukogude aastail argine, kuid mitte unustatud tõsiasi.

1980. aastate teisel poolel, mil Nõukogude Liidus nõrgenes ideoloogiline kontroll, elavnes ka seto kultuuri avalik eneseteadvus. 1986. aastal püstitati Obinitsasse seto lauluemade mälestusmärk ning 1988. aastal peeti seal leelopäev. Petseris 1987. aastal asutatud Seto Selts andis märku, et seto keelt, ajalugu ja kultuuri sooviti taas käsitleda mitte üksnes mineviku rahvakunstina, vaid elava kogukonna pärandina.

1991. aastal taastas Eesti Vabariik iseseisvuse ja Nõukogude Liit lagunes. Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline halduspiir muutus kahe riigi vaheliseks piiriks. Sellega algas Setomaa ajaloos uus ajajärk: nõukogude ajal halduslikult jagatud, kuid veel ühise riigi sees paiknenud asustusala sai nüüd riigipiiri tõttu senisest palju järsemalt lahutatud.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

1991. aasta augustis taastatud Eesti iseseisvus muutis Setomaa jaoks otsustavalt seni kehtinud ruumikorra. Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline halduspiir, mis oli pärast 1944. aasta territoriaalseid muudatusi lõiganud ajaloolise Setomaa kaheks, kujunes nüüd kahe riigi piiriks. See ei tähendanud üksnes uut joont kaardil. Piir eraldas külasid, sugulasi, kirikuteid, matusepaiku ja harjumuspäraseid liikumisteid. Petseri, mis oli olnud Setomaa tähtis kiriklik, kaubanduslik ja halduskeskus, jäi Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajooni keskuseks; Eesti poolele jäid Värska, Obinitsa, Mikitamäe, Meremäe ja Luhamaa ümbrus.

Esimestel taasiseseisvumisjärgsetel aastatel ei kujunenud uus piirikord välja üleöö. Nõukogude aja lõpul oli endiste liiduvabariikide vahel liiklemine olnud võrdlemisi vaba ning inimestel olid säilinud tihedad sidemed üle halduspiiri. Riigipiiri rajamine tõi kaasa dokumentide, kontrollpunktide ja lubade maailma. Igapäevane tee sugulaste juurde, kirikupühale või turule ei olnud enam kohaliku elu loomulik osa, vaid sõltus riikidevahelistest reeglitest. Setomaa jagunemine, mis oli halduslikult alanud juba 1940. aastate keskpaigas, muutus nüüd kogetavaks ka tavainimese liikumises ja elukorralduses. Uurijad on toonitanud, et just 1990. aastatel hakkas piir senisest tugevamalt kujundama kummalgi pool elavate setode keelelist, sotsiaalset ja kultuurilist keskkonda. (pmc.ncbi.nlm.nih.gov)

Piiri küsimus oli ühtlasi Eesti riikliku järjepidevuse ja Tartu rahu pärandi küsimus. Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud piirilepped lähtusid tegelikult valvatava kontrolljoone korrastamisest ning nägid ette vaid väikseid maavahetusi. 18. veebruaril 2014 Moskvas allkirjastatud lepped pidid jõustuma pärast mõlema riigi ratifitseerimist ja ratifitseerimiskirjade vahetamist, kuid seda ei ole toimunud. Seetõttu püsib Setomaa idaserval ka 21. sajandil olukord, kus tegelik piiriületus ja piirivalve tuginevad ajutise kontrolljoone korrale, mitte jõustunud kahepoolsele piirilepingule. Setomaa elaniku vaatepunktist ei ole see olnud abstraktne rahvusvahelise õiguse küsimus, vaid jätkuv elukorralduse tingimus. (riigikogu.ee)

Piirist riigipiiriks

Riigipiir ei jaganud Setomaad kaheks ühetaoliseks pooleks. Eesti poolel kujunes Setomaa osaks Euroopa Liidu välispiirist, Venemaa poolel aga Pihkva oblasti ääremaaks. Mõlemal pool jätkus maapiirkondade rahvastiku kahanemine, töökohtade koondumine suurematesse keskustesse ning nooremate inimeste väljaränne. Ent riikide erinev õigusruum, majanduslik areng ja haridusvõimalused süvendasid ajapikku erisusi.

Eesti poolel muutus piirialune asend korraga nii koormaks kui ka nähtavuse allikaks. Piirirežiim takistas vaba läbikäimist, kuid Setomaa eriline ajalugu, keel ja pärimus tõusid Eesti avalikkuses varasemast selgemini esile. Kohalikud algatused sidusid kultuurihoiu piirkonna arengu ja poliitilise esindatusega. 1993. aastal kogunes Värskas Seto Kongress, millest sai setode ühiste küsimuste arutamise ja seisukohtade kujundamise kogu. Järgmisel aastal asutati Setomaa Valdade Liit, kuhu kuulusid Meremäe, Mikitamäe, Misso ja Värska vald. Nõnda püüti halduslikult killustatud Eesti Setomaad käsitada ühise ajaloolise ja kultuurilise ruumina. (setomaa.ee)

See koondumine ei tähendanud mineviku taastamist. Petseri ja suur osa ajaloolisest Setomaast jäid teisele poole piiri ning Eesti kohalike omavalitsuste tegevus sai hõlmata üksnes Eesti Vabariigi territooriumi. Ometi oli tähtis juba see, et Setomaa nimi tuli tagasi avalikku haldus- ja kultuurikeelde. Nimi ei tähistanud enam ainult etnograafilist paikkonda või vanemat mälestust Petserimaast, vaid ka kohaliku kogukonna tahet korraldada oma elu ühistest ajaloolistest lähtekohtadest.

2017. aasta haldusreform andis sellele püüdlusele uue vormi. Meremäe, Mikitamäe ja Värska valla ühinemisel ning osa senise Misso valla külade liitmisel moodustati Setomaa vald. Uus vald alustas tööd 21. oktoobril 2017. Haldusüksuse loomine ei hõlmanud kogu ajaloolist Setomaad ega saanud seda hõlmatagi, kuid see koondas Eesti poole seto asualade suurema osa ühe omavalitsuse alla. Setomaa vald on seega tänapäevane haldusüksus, ajalooline Setomaa aga märksa avaram kultuuri- ja asustusruum, mille oluline osa paikneb Venemaal. (riigiteataja.ee)

Petseri rajoon ja kahanev kogukond

Venemaa poolel jäi setode kogukond arvult väikeseks ning selle püsimist mõjutasid eriti tugevalt väljaränne, venekeelne halduskeskkond ja haridusvõimaluste ahenemine. Nõukogude ajast säilinud eesti õppekeelega kooliharidus Petseris kandis veel mõnda aega üle piiri ulatuvat kultuurisidet. Petseri keelekoolis õpetati kuni 2004./2005. õppeaastani aineid eesti keeles; seejärel muutus kooli õppekeeleks vene keel. Seto ja eesti keel jäid alles ringitegevusse, koorilaulu, käsitöö ja kohalike kultuuriürituste keelde, kuid mitte enam tavapärase koolihariduse kandvaks keeleks. (pmc.ncbi.nlm.nih.gov)

See muutus oli sümboolselt suur. Keel püsib kõige kindlamalt seal, kus seda kasutatakse kodus, koolis, kirikus, töös ja avalikus suhtluses. Kui osa neist kasutusväljadest kaob, jääb keele edasiandmine enamasti perekondade ja üksikute kultuurikandjate kanda. Petseri rajooni setode jaoks tähendas see, et rahvuslik ja keeleline kuuluvus tuli üha sagedamini nähtavale just pidudel, lauludes, rahvarõivastes ja mälestustes. Igapäevaelu keel ning ametlik asjaajamine olid valdavalt vene keel.

Samas ei kadunud Setomaa Venemaa-poolsest osast täielikult. Petseri klooster jäi nii vene kui seto elanike jaoks mõjukaks usulise ja kohaliku identiteedi paigaks. Seto külad, perekonnanimed, kalmistud ja maastik säilitasid ajaloolise mälu ka siis, kui elanikkond hõrenes. Petseri rajooni setode kultuurist on saanud ühtaegu kohaliku pärandi osa ja väikese kogukonna enesehoiu viis. Selle kogukonna sidemed Eesti poolega on jäänud oluliseks, ehkki piiriületuse võimalused ja riikidevahelised suhted on neid korduvalt piiranud.

Pärand, mis ei mahu piirijoonele

Jagatud Setomaa keskne paradoks seisneb selles, et piir eraldas halduslikult ühe maa, kuid ei suutnud lõpetada ühise pärandi olemasolu. Seto keel, õigeusu traditsioon, laulmine, perekondlikud sidemed ja pühapaigad on vanemad kui praegune riigipiir. Eriti ilmekalt väljendab seda leelo. UNESCO kandis seto mitmehäälsuse 2009. aastal inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ning nimetas selle kandjatena sõnaselgelt nii Kagu-Eesti kui ka Venemaa Petseri rajooni seto kogukonda. Leelo rahvusvaheline tunnustus kinnitas, et seto pärandit ei saa mõista üksnes Eesti-sisese nähtusena. (ich.unesco.org)

Eesti poolel on pärandi hoidmiseks kujunenud välja tihe kultuuriline võrgustik: leelokoorid, muuseumid, kohalike pühade ja tavade taastamine, setokeelne kirjasõna ning kogukondlikud ettevõtmised. Riiklik Setomaa kultuuriprogramm on andnud sellele tegevusele püsivama toe. Kuid pärandi elujõud ei sõltu ainult toetustest ega tunnustustest. See sõltub sellest, kas Setomaal elatakse, kasvatatakse lapsi, kasutatakse kohanimesid, käiakse kalmistutel ja peetakse meeles piiri taha jäänud sugulasi ning paiku. (kul.ee)

Pärast 1991. aastat ei ole Setomaa lugu olnud üksnes kaotuse lugu. Piir tõi kaasa valusa katkestuse, kuid sundis ühtlasi selgemini sõnastama, mis Setomaad koos hoiab. Eesti poolel tugevnesid kohalik enesekorraldus ja kultuuriline eneseteadvus. Venemaa poolel jäi setode pärand väiksema kogukonna kanda, kuid ei kadunud. Ajalooline Setomaa on seetõttu tänini jagatud maa: eri riikidesse kuuluv, eri õigusruumides elav ja eri kiirusega muutuv, ent keele, usu, mälu ja kultuuripärandi kaudu endiselt äratuntava tervikuna.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Setomaa kultuuriline eripära on kujunenud piirialal, kuid seda ei saa seletada pelga eraldatusega. Piirkond on sajandeid olnud ühenduses Pihkva, Petseri, Võrumaa, Tartu ja Peipsiäärsete maadega. Kaubateed, kiriklikud sidemed, sõjaväed, halduspiirid ja perekondlikud suhted tõid siia uusi mõjusid. Ometi püsis kohalikel kogukondadel oma keel, usuline eluviis ja pärimuskultuur, mille koostoimes kujunes setodele äratuntav enesetunnetus. Setomaa ei olnud suletud kultuurisaar, vaid koht, kus läänemeresoome keeleline pärand, õigeusu traditsioon ja idapoolsete naabritega läbikäimine said kohaliku kuju.

Keel ja suuline mälu

Seto keel kuulub lõunaeesti keelealasse ning on selle kõige idapoolsem ja mitmes mõttes omanäolisem kuju. Keeleteaduses on seda käsitletud nii lõunaeesti keele osana kui ka omaette keelekujuna; mõlemad vaated osutavad tõsiasjale, et seto kõne erineb märgatavalt eesti kirjakeelest ning on lähedases suguluses võru keelega. Seto keelt on kujundanud pikaajaline kõrvuti elu vene keelega. Vene laensõnu leidub sõnavaras ja kohanimedes, kirikliku elu kaudu jõudsid keelde kirikuslaavi ja vene mõjud. Need ei ole siiski seto keele välised lisandid, vaid sajandite jooksul kohanenud osa selle kõnelejate igapäevasest keelepruugist. (academic.oup.com)

Kirjakeele kõrval oli seto keele peamine kandja kaua suuline pärimus. Keel elas kodus, külatöös, pulmas, itkudes, lauludes, palvetes ja jutustustes. Sõnaosavust hinnati kõrgelt: hea kõneleja või laulik ei piirdunud päheõpitud tekstiga, vaid oskas olukorra, kuulajate ja sündmuse järgi sõnu ümber seada ning uusi värsse luua. Selles suulises kultuuris ei olnud laul ega jutt üksnes mineviku säilitamine. Nende kaudu seletati perekondlikke suhteid, hinnati tööd ja käitumist, mäletati surnuid ning kommenteeriti ka päevapoliitikat ja uusi olusid.

Seto keele kirjalik tarvitus oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses piiratud. Kool, ametiasutused ja trükisõna sidusid kohaliku elanikkonna kord vene, kord eesti kirjakeelega. See ei tähendanud, et seto keel oleks kadunud, kuid avalikus elus tuli sellel sageli taanduda. Rahvaluulekogujate töö tegi setokeelse pärimuse nähtavaks, ent kujundas ühtlasi seda, kuidas setosid väljaspool Setomaad vaadati. Jakob Hurda kolmeosaline „Setukeste laulud”, mis ilmus aastail 1904–1907, on tänini erakordselt mahukas allikas, kuid selle ülesehitus peegeldab ka oma aja teaduslikke ja rahvuslikke arusaamu. Laulud jõudsid lugejani valiku, kirjapaneku ja toimetamise kaudu; elavas külaelus ei olnud pärimus nii rangelt liikideks jaotatud, nagu trükiväljaanne seda paratamatult näitas. (folklore.ee)

20. sajandi jooksul muutus seto keele seisund veelgi. Eesti Vabariigi ajal laienes eestikeelne kooliharidus, Nõukogude ajal lisandus paljudes peredes vene keele tugev mõju ning pärast Teist maailmasõda lõhestas riigipiir ajaloolise Setomaa. Keele edasiandmine nõrgenes eriti seal, kus noorem põlvkond siirdus õppima ja töötama linnadesse. Ometi ei kadunud seto keel koos vanema külaühiskonnaga. Seda hakati teadlikumalt õpetama, kirja panema ja kasutama ajalehtedes, raamatutes, laululoomes ning kohalikes ettevõtmistes. Seto keele korpused ja õppematerjalid näitavad, et keel ei ole üksnes arhiivivara, vaid ka tänapäevase suhtluse ja kultuuriloome vahend. (wi.ee)

Õigeusk kohaliku elu rütmis

Setomaa usulist eripära on kõige enam kujundanud õigeusk. See eristas setosid nende luterlikest eesti naabritest, kuid ei muutnud neid vene kogukonna osaks. Õigeusu kirikukalender, pühakute mälestuspäevad, paastud, kirikupühad, kodused ikooninurgad ja surnute mälestamise kombed põimusid kohaliku keele, sugulussidemete ja külaeluga. Usk ei seisnenud ainult kirikuskäimises, vaid korraldas aasta kulgu ning tähistas inimese eluringi ristimisest matusteni.

Petseri klooster, mille rajamist seostatakse 1473. aastaga, kujunes piirkonna tähtsaks vaimulikuks ja majanduslikuks keskuseks. Selle mõju ulatus kaugemale Petseri linnast: kloostri ümber koondusid palverännakud, laadad, kiriklikud sidemed ja kohalikud mälestused. Samal ajal elas usuline praktika ka väikestes külapaikades. Tsässonid ehk külakabelid, külakalmistud ja pühapaigad sidusid suure kirikliku maailma konkreetse küla ja suguvõsaga. Neis paikades peetud palvused ja pühad ei olnud õigeusu kõrvalnähtus, vaid osa sellest, kuidas usk Setomaal kodunes. (journals.iea.ras.ru)

Setode usuelu on sageli kirjeldatud vastandusena: ühelt poolt õigeusk, teiselt poolt oletatav „muistne usk”. Selline jaotus on liiga lihtne. Rahvapärimuses säilis tõepoolest palju vanu kujutelmi, kaitsekombeid ja loodusega seotud uskumusi, kuid neid ei saa alati paigutada selgelt kristluse-eelsesse aega. Mitmed neist elasid edasi just õigeusu maailmapildis, omandades uusi tähendusi pühakute, ikoonide, kirikupühade ja surnute mälestamise kõrval. Seto usuline pärimus oli seega kihiline: kristlik õpetus ja kohalik tava ei seisnud teineteisest lahus, vaid andsid üksteisele vormi.

Seda põimumist näeb ka Peko kujus. Rahvapärimuses ja lauludes esineb Peko mitmetähendusliku tegelasena, kelle ümber on seotud viljakuse, kaitse ja setode kujuteldava kuningriigi motiive. 20. sajandil andis Anne Vabarna sellele pärimusele uue ulatuse oma laululoomes, eriti Peko-teemalistes värssteostes. Peko ei ole seepärast lihtsalt ühetaoliselt määratletav muistne jumalus ega pelk kirjanduslik väljamõeldis, vaid eri aegadel ümber mõtestatud pärimustegelane, kelle kaudu on kõneldud setode päritolust, ühtekuuluvusest ja tulevikulootusest. (folklore.ee)

Laul, itked ja lauluemad

Seto kultuuripärandi kõige tuntum osa on leelo, seto mitmehäälne laulutraditsioon. Leelo põhineb eeslaulja ja koori vaheldusel: eeslaulja alustab värsirida, koor haarab selle lõpus kaasa ning kordab rea tervikuna. Kuid leelo olemus ei piirdu selle esitusviisiga. Hea eeslaulja pidi tundma vanu viise ja vormeleid, ent samuti suutma luua uusi värsse. Nii võis laul kõnelda pulmast, töödest, perekonnast ja pühadest, kuid ka sõjast, võimust, puudusest või külaelu värsketest juhtumistest. (ich.unesco.org)

Vanemas külaühiskonnas saatis laul paljusid töid ja tähtpäevi. Pulmalaulud korraldasid keerulist üleminekut pruudi sünnikodust mehe suguvõssa; itked andsid sõnalise kuju lahkuminekule, leinale ja muutusele. Karja-, töö- ja hällilaulud sidusid laulu argipäevaga. Eriti oluline oli naiste roll, sest naiste käes püsis suur osa laulu-, itku- ja kombetarkusest. See ei tähenda, et seto laul oleks olnud ainult naiste pärusmaa, kuid just naised olid sageli traditsiooni silmapaistvamad kandjad ning laulu kaudu avaliku sõna kasutajad.

Hilana Taarka, Martina Iro ja Anne Vabarna said juba oma eluajal tuntuks väljaspool Setomaad. Nende tuntus sündis küll kogujate, õpetlaste ja lavaliste esinemiste vahendusel, kuid selle aluseks oli erakordne isiklik loomevõime. Anne Vabarnalt on jäädvustatud tuhandeid lehekülgi laule, jutte ja muud pärimust. Tema looming näitab selgesti, et seto laulik ei olnud minevikust pärit teksti passiivne hoidja, vaid autor oma suulise kultuuri raamides. Ta arendas vanu motiive, sidus neid uute sündmustega ning lõi ulatuslikke jutustavaid värssteoseid. (folklore.ee)

20. sajand muutis leelo avalikku tähendust. Kui varasem laulmine kuulus loomulikult igapäevase töö, pulma ja pühade juurde, siis lavad, helisalvestised, festivalid ja rahvakultuuriüritused tõid selle uude keskkonda. Muutus ei tähendanud tingimata traditsiooni katkemist, kuid muutis selle esitusviise ja kuulajaskonda. Leelost sai ühtaegu kogukondliku mälu kandja ning Setomaa avalik tunnusmärk. UNESCO kandis seto leelo 2009. aastal inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja; tunnustus tõi rahvusvahelist tähelepanu, kuid rõhutas ka vajadust hoida laulmist elava põlvkondadevahelise oskusena, mitte üksnes lavarepertuaarina. (ich.unesco.org)

Pärand maastikus ja esemetes

Seto kultuuripärand ei asu ainult arhiivis ega esinemislaval. See on nähtav külade paigutuses, talude õuedes, kirikutes, tsässonites, kalmistutel ja teedevõrgus. Paljude paikade tähendus ei tulene üksnes hoonest endast, vaid sinna kogunenud mälestustest: kes seal elas, kelle kalm seal on, mis pühapäeval sinna mindi, millist laulu või palvet seal peeti. Kui küla tühjeneb või hoone laguneb, ei kao üksnes aineline ese, vaid ka osa selle ümber kujunenud suhtlusest ja mälust.

Rahvarõivad ja hõbeehted on saanud Setomaa nähtavaks sümboliks. Nende pidulik kasutus väljendab perekondlikku järjepidevust, käsitööoskust ja kohalikku esteetikat. Ometi ei ole seto rõivas olnud muutumatu muistiseese. Rõivamoed, materjalid, jõukus ja võimalused on ajas muutunud ning tänapäeval kannavad rahvarõivad sageli teistsugust rolli kui talurahva igapäevaelus. Need kuuluvad eeskätt pidude, laulmise, perekondlike sündmuste ja avaliku eneseesitluse juurde. Seeläbi on neist saanud teadlikult hoitud pärand, mille tähendus sünnib igal kandmisel uuesti.

Setomaa jagunemine riigipiiriga on muutnud ka pärandi hoidmise keeruliseks. Sugulased, kalmistud, kirikud ja endised külakeskused ei paikne alati samas riigis, kuigi kuuluvad samasse ajaloolisse kultuuriruumi. Piir võib takistada liikumist, kuid ei ole kustutanud mälestust ühisest maastikust. Seetõttu on Setomaa kultuuripärand ühtaegu kohalik ja piiriülene: seda kannavad nii Eesti poolele jäänud kogukonnad kui ka Petseri rajooni setod, samuti väljarännanute järeltulijad mujal Eestis ja kaugemal.

Keel, usk ja pärimus ei ole Setomaa ajaloos eraldi nähtused. Seto keel andis kuju palvetele, lauludele ja igapäevasele kõnele; õigeusu kalender sidus külaelu aasta rütmiga; laul, rõivas ja pühapaik tegid kogukonna nähtavaks iseendale ning teistele. Just nende seoste tõttu ei ole Setomaa kultuuripärand üksnes minevikust säilinud vara. See on viis, kuidas eri aegade kogemusi mäletatakse, tõlgendatakse ja edasi antakse.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas