Ilmastik

9. sajandi lõpul ja 10.–11. sajandil sõltus tänapäeva Setomaa alal elanud kogukondade toime­tulek suurel määral aastaajast. Põld andis vilja ainult siis, kui kevadine sulamine, külv, suvesoojus ja sügisene küpsemisaeg sattusid soodsasse järjestusse. Üksnes aasta keskmine temperatuur ei otsustanud veel midagi: sama saatuslikud võisid olla hiline lumi, kevadine öökülm, liiga kuiv suvi, lakkamatu vihm või varane sügiskülm. Metsade, järvede, soode ja kõrgemate põllumaade vaheldumine pakkus küll eri võimalusi – kala, ulukeid, metsasaadusi, karjamaid ja heina –, ent ei muutnud külasid ilmastikust sõltumatuks.

Selle aja Setomaa kohta ei ole säilinud aastate kaupa peetud ilma- ega saagiraamatuid. Kliima pikemaid muutusi saab jälgida loodusarhiivide abil, kuid need ei võimalda nimetada üksikut Setomaa küla tabanud ikaldust ega arvutada nälga surnute hulka. Ka kirjalikud teated pärinevad enamasti linnadest ja võimukeskustest, eeskätt Novgorodist. Neid ei tohi ilma täiendava tõendita käsitada otsese kirjeldusena Setomaast. Ometi näitavad nad, milliste järskude ilmastikuriskidega tuli samasse Novgorodi–Pihkva ühendusruumi kuulunud maaviljeluslikel kogukondadel arvestada.

Kõnekas on 1120. aastate lõpu kriis Novgorodi maal. Kroonika jutustab 1125. aasta tugevast tormist ja rahest, mis lõhkus ehitisi ning uputas Volhovi ääres karja. Kaks aastat hiljem, 1127. aastal, järgnesid kõrge veeseis, kaua püsinud lumi ja sügiskülm. Krooniku sõnul rikkus pakane vilja ning talivilja, nii et talvel tekkis nälg. Järgmist, 1128. aastat kirjeldatakse veel rängemana: rukis kallines äärmuseni ning linnarahvas otsis toiduks pärnalehti, kasetohtu, samblikke, taimejuuri ja hobuseliha. Kroonika teade surnukehadest tänavail ning laste loovutamisest kaupmeestele on kirjutatud katastroofi usulise seletuse raamistikus, kuid saagikahju, kõrgete hindade ja toidupuuduse seos tuleb selles siiski selgelt esile.

See teade ei tõesta, et Setomaal valitses 1127.–1128. aastal samasugune näljahäda. Novgorod oli suur linn ning tema toiduga varustamine, hinnad ja sõltuvus kaugemast viljakaubandusest erinesid külade olukorrast. Kroonika ei nimeta Irboskat, Pihkvat ega Setomaa asustusala. Samal ajal ei olnud Setomaa kliimasaareke. Pihkva järve, Velikaja, Piusa ja Irboska kaudu seotud maa kuulus põhjavöötmesse, kus lühike kasvuaeg muutis saagi eriti tundlikuks hilise lume ja sügiskülma suhtes. Novgorodi teade näitab seega kindlalt piirkonna ilmastikuriski iseloomu, Setomaa kohta aga võimalust, mille ulatust ei saa praeguste allikate põhjal täpsustada.

Küla jaoks ei tähendanud ikaldus ainult ühe sügise kehvemat leivalauda. Kui vili jäi küpsemata, vähenes ühtaegu toidutagavara ja järgmise kevade seeme. Kui külm, põud või liigne vihm rikkus rohumaid, jäi vähem heina ning karja talvitamine muutus raskemaks. Loomade hukkumine omakorda vähendas piima, liha, veojõudu ja sõnnikut, millest sõltus järgmise põlluaasta saak. Nii võis üks halb hooaeg kanduda edasi mitmesse aastasse, eriti juhul, kui sellele lisandusid haigused, tulekahju, sõjalised koormised või tavapäraste vahetus- ja liikumisteede katkemine.

Setomaa elanike toime ei rajanenud siiski ainult viljale. Kalastus Pihkva järve ja teiste veekogude ääres, küttimine, korilus, karjakasvatus ning metsasaaduste kasutamine pakkusid võimalusi, mida puhtalt põlluharimisest sõltuvatel aladel oli vähem. Need tegevused võisid toidupuudust leevendada, kuid ei asendanud täielikult teravilja ega taganud turvalisust mitme järjestikuse halva aasta korral. Eriti haavatavad olid väikese varuga majapidamised, kellel puudus võimalus seemet hoida, karja juurde soetada või kaugemalt vilja hankida.

Varakeskaegne ilmastik kujundas seega Setomaa elu rohkem aastaringi rütmi kui üksikute suurte sündmustena. Kevadine sulamine määras liikumise ja külvi aja, suvi heina ning vilja kasvu, sügis saagi ja talvevaru, talv aga selle, kas inimesed ja loomad jõudsid järgmise kevadeni. Kroonikates nähtav 1127.–1128. aasta näljakriis tuletab meelde, kui kiiresti võis halb ilm muuta tavapärase majapidamise toidupuuduseks. Setomaa kohta ei saa seda kriisi otsese näljahädana kinnitada, kuid selle piirkondlik taust avab kohalike inimeste elus keskse tõsiasja: põld, karjamaa, mets ja vesi ei olnud pelgalt maastik, vaid igapäevase turvalisuse alus.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas