Pihkva, Novgorodi ja Liivimaa mõjualad (862–1534)

Setomaa ajalooline asustusala ei olnud varakeskajal eraldatud ääremaa, vaid paiknes Pihkva järve, Piusa jõe ja Irboska kaudu kulgenud ühendusteel. Veeteed sidusid järveranniku Pihkva ja Peipsi avarusega, maismaateed viisid Irboska kaudu lääne ja lõuna poole. Seetõttu kujundasid piirkonna elu ühtaegu kohalik põlluharimine, lähikeskuste tõmme ning kaugemad sõjalised ja kaubanduslikud liikumised. Tänapäevast Setomaad ei saa selle ajajärgu puhul käsitada ühe kindlapiirilise haldusüksusena: ala jagunes eri keskuste tagamaade, valdustevööndite ja hõredamalt asustatud metsaalade vahel. (oes.ut.ee)

Irboska ja Pihkva kujunev mõjuväli

Aastaarv 862 on Setomaa lähiümbruse ajaloos tuntud eeskätt Irboska nime tõttu. Vanavene leetopissis jutustatakse varjaagide kutsumisest ning seostatakse Irboskat Rjuriku venna Truvoriga. Seda lugu ei saa võtta otsese tõendusena 862. aasta sündmustest ega Truvori tegelikust viibimisest Irboskas. Küll aga näitab kroonika pärimus, et Irboska oli selle kirjapaneku ajaks tuntud muistne linnus ja võimukeskus. Hilisem nimetus Truvori linnamägi ning linnamäe lähedal asuv niinimetatud Truvori rist kuuluvad samasse ajaloomälu kihti, mitte 9. sajandi kindlalt tõendatud sündmuste hulka. (arhiiv.eki.ee)

Irboska tähendus ei tulenenud ainult linnusemüüridest. Ta paiknes tiheda asustusega ja viljakate maadega ümbruskonnas ning kontrollis Pihkvast läände ja lõunasse suunduvaid teid. Pihkva kujunes samal ajal suureks keskuseks, mille sidemed ulatusid mööda järve ja jõgesid kaugele. Setomaa põhjaosa ning Pihkva järve ranniku külad olid Pihkvaga seotud eelkõige vee kaudu; Irboska ümbrus oli aga omaette, tugeva kohaliku keskmega asustusala. Nende kahe keskuse vahel kujunes välja ruum, kus poliitiline kuuluvus, majandussuhted ja usuline mõju ei kattunud alati ühetaoliselt. (oes.ut.ee)

Novgorodi võimuala kasvades kuulus Pihkva selle laiemasse poliitilisse ringi, kuid säilitas oma kohaliku eripära. Irboska oli Pihkva läänepoolne tugipunkt ning Setomaa ajaloolise asustusala ida- ja põhjaosa seostus seetõttu järjest tugevamalt Pihkva maaga. See ei tähendanud, et kogu ala oleks olnud ühtlaselt hallatud või et sealsed elanikud oleksid kuulunud ühte rahvastikku. Arheoloogiline ja kohanimeline ainestik osutab pikaajalistele läänemeresoome, slaavi ja teiste lähialade kultuurikontaktidele. Keskaja jooksul ei kadunud need sidemed, vaid said uue kuju Pihkva, Novgorodi ja Liivimaa poliitiliste vastasseisude raamides.

Sõdade sajandid ja kujunev piir

13. sajand muutis Setomaa lähiümbruse senist olukorda järsult. Läänes kujunes ristiusustatud Liivimaa, mille võimukeskusteks said piiskopkonnad ja Saksa ordu. Idas jäid Pihkva ning Novgorodi maad õigeusu maailma. Nende kahe poliitilise ja usulise ruumi vahele ei tekkinud kohe sirget ega ühtlaselt valvatud piiri. Eriti metsa- ja sooaladel püsisid ulatuslikud vahevööndid, kus asustus oli hõre ning võimu tegelik ulatus muutus ajuti. Ometi hakkas 13. sajandist alates just see vastandus määrama piirkonna edasist ajalugu. (oes.ut.ee)

Sõjaliste kokkupõrgete keskmesse sattus Irboska. Liivimaa väed vallutasid linnuse 1240. aastal ning Pihkva maa jäi lühikeseks ajaks tugeva läänepoolse surve alla. Kahe aasta pärast taastati Pihkva ja Irboska üle idapoolne võim. Need sündmused kuuluvad samasse sõjakäikude ahelasse, mille tuntumaks osaks on 1242. aasta lahing Peipsi järvel. Setomaa küladest kroonika enamasti ei räägi, kuid Irboska saatuse kaudu on näha, kui otseselt puudutas suurvõimude võitlus piirkonna lähimat keskust. Linnus kaitses teid ja tagamaad, kuid muutus ühtlasi rünnakute esimeseks sihtmärgiks. (lake.peipsi.org)

Sajandi keskpaigaks oli varasemalt ühtsemate läänemeresoome asualade poliitiline raam muutunud. Pihkva poole jäänud maad kuulusid õigeusu ja vanavene riikluse mõjusfääri, lääne poole jäänud alad aga Liivimaa võimude alla. See eraldus ei olnud üksnes sõjaline. Eri kiriklikud korraldused, maksukohustused, kaubateed ja õigustavad kujundasid aegamööda ka inimeste igapäevaseid sidemeid. Setomaa ajalooline eripära hakkas kasvama just sellises kokkupuuteruumis: ida ja lääne piiril, kuid Pihkva keskuste vahetus tagamaas.

Pihkva maa ja kohalikud keskused

14. sajandi keskpaigaks kujunes Pihkvast Novgorodist eraldunud poliitiline üksus, mida ajalookirjutuses nimetatakse Pihkva vabariigiks. Irboska oli selle läänepoolne sõltlaslinn ja kindlus. Pihkva maa ulatus Pihkva järve idakaldalt ning Velikaja jõe vesikonnast ka tänapäevase Setomaa ajaloolise asustusala juurde. Pihkva vabariigi ajajärk kestis kuni 1510. aastani, mil Moskva suurvürstiriik Pihkva endaga liitis. (bigenc.ru)

Setomaa ala ei moodustanud Pihkva maa sees siiski omaette tervikut. Pihkva järvega seotud rannikualad ning Piusa jõe ümbrus kuulusid Pihkva valdustesse, Irboska maakond hõlmas aga suure osa tänapäevasest Petseri rajoonist. Hilisemate maksustus- ja haldusandmete põhjal on võimalik näha pogostite ning gubaade võrgustikku, mille kaudu korraldati nii riigivõimu, maksude kui ka kirikuelu küsimusi. Setomaa ajaloolisel alal olid tähtsad näiteks Kulkna, Kuulja, Taeluva, Petski, Senno, Pankjavitsa ja Sõmeritsa keskused. Need ei olnud linnad tänapäevases tähenduses, vaid paigad, kuhu koondusid ümbruskonna halduslikud, kiriklikud ja majanduslikud sidemed. (oes.ut.ee)

See korraldus ei kaotanud kohalike külade ja suguvõsade tähtsust. Maaharimine, karjakasvatus, kalastus, metsakasutus ja liikumine mööda järve ning jõgesid sidusid inimesi vahetult maastikuga. Samal ajal määras kaugemate keskuste lähedus, kuhu viidi andameid, kust tulid kiriklikud korraldused ja kuhu viisid kaubateed, üha enam ka kohaliku elu rütmi. Setomaa ei olnud Pihkva maa kõrvaline serv, vaid mitmes lõigus selle tihedasti asustatud ja liiklusteedega seotud osa.

Õigeusu juurdumine

Õigeusk jõudis piirkonda järk-järgult koos Pihkva ja Novgorodi kirikliku mõjuga. Keskajal kuulusid Pihkvamaa kirikud Novgorodi peapiiskopkonna alla; omaette Pihkva piiskopkond rajati alles palju hiljem, 1589. aastal. Seega ei toonud Pihkva poliitiline iseseisvumine kaasa kohe eraldi kirikukorraldust. Kirikuelu keskuseks oli Pihkva Kolmainu peakirik, millele kuulus maavaldusi ka Setomaa alal. (ut.ee)

Irboska oli siin vanim ja nähtavaim kiriklik keskus. Linnamäel asunud Püha Nikolai kiriku varasemast puithoonest kõnelevad kaudsed andmed; kindlamad teated seostuvad 14. sajandiga. Kirik ja linnus kuulusid samasse kaitstud keskusse, kus koondusid ilmalik võim, kaubandus, sõjaline kaitse ja õigeusu kiriklik kohalolu. Maa-asulates oli olukord ebaühtlasem. Kirikute ning koguduste võrk laienes aja jooksul, kuid ei tähenda, et kogu rahvastik oleks ühel ja samal ajal ning samal viisil omaks võtnud kiriku õpetuse ja tavad. (ut.ee)

Setode hilisema õigeuskliku kultuuriruumi algust ei ole põhjust siduda üheainsa pöörde või asutusega. Kohalikud uskumused, pühapaigad ja surnute mälestamise viisid püsisid kaua kõrvuti kirikliku eluga. Õigeusk ei asendanud varasemaid ettekujutusi üleöö, vaid põimus nendega sajandite jooksul. Just sellisest pikaajalisest põimumisest kasvas välja Setomaa usuline omapära, milles kirikukalender, pühakute austamine ja kohalik pärimus hakkasid teineteist täiendama.

Petseri kloostri sünd ja uus keskpunkt

15. sajandi lõpul tekkis Irboska ja Pihkva vahelisse metsaalasse uus vaimulik keskus. Petseri kloostri alguseks peetakse tavaliselt 1473. aastat, mil pühitseti sisse Kaamenka oja oru liivakivisse rajatud Jumalaema Uinumise koobaskirik. Kloostri kujunemise esimesed aastad jäävad siiski osalt pärimuse ja hilisemate kirjelduste varju: asutamise ajaks on pakutud ka 1470. või 1471. aastat. Kindel on, et 1470. aastatel oli paika kujunemas õigeusu klooster, millest sai järgnevail sajandeil Petseri ümbruse tähtsaim keskus. (ut.ee)

Kloostri asukoht oli tähenduslik. See paiknes Pihkva ja Irboska vanade valdustevööndite piiril ning seni hõredalt asustatud metsamaal. Petseri ei tõusnud esile vana linnuse ega suure küla jätkuna, vaid kasvas kloostri ümber. Esialgu ei tõrjunud ta Irboskat kõrvale: Irboska jäi oluliseks kindluseks ja halduskeskuseks. Kuid 16. sajandil hakkas Petseri klooster koondama järjest rohkem usulist, majanduslikku ja hiljem ka sõjalist tähtsust. Selle ümber tekkis asustus, millest kujunes Petseri linn. (oes.ut.ee)

Kloostri mõju ei piirdunud jumalateenistusega. Munkadele ja kloostrile kuulusid maad, nad osalesid ümbruskonna majanduselus ning kloostrist sai sidekoht Pihkva, Liivimaa ja kohalike külade vahel. 16. sajandi algul valmis seal uus Uinumise kirik. Petseri tõus muutis ka teede tähendust: kloostrit hakkasid siduma tugevamad ühendused nii Pihkva kui ka läänepoolsete aladega. Senisest kõrvalisem Obinitsa–Meremäe ümbrus sai seeläbi uue lähedase keskuse. (ut.ee)

Moskva võimu all

1510. aastal lõpetas Moskva suurvürstiriik Pihkva poliitilise iseseisvuse. Pihkva maa, koos Irboska ja selle tagamaadega, liideti Moskva riigiga. Setomaa ajaloolise asustusala jaoks ei tähendanud see, et kõik kohalikud sidemed oleksid järsku muutunud. Pihkva jäi tähtsaks linnaks, Irboska kindluseks ja Petseri kiiresti kasvavaks kloostrikeskuseks. Muutus oli ennekõike võimu tipus: Pihkva senine iseseisev otsustusruum asendus Moskva kesksema valitsemisega. (bigenc.ru)

1534. aastaks kuulus piirkond juba kindlalt Moskva suurvürstiriigi loodeossa. Läänepoolne piir Liivimaaga oli jätkuvalt oluline, kuid mitte kõikjal täpselt maastikku märgitud. Kindlamalt kujunesid välja need lõigud, kus piiri kõrval paiknesid asustatud maad, teed, kirikud ja võimukeskused; soode, metsade ja hõredate vahealade kaudu kulges piir vähem selgelt. Setomaa jäi seega korraga kahe maailma lähedusse: poliitiliselt Pihkva ja Moskva võimuala osaks, ent oma lääne- ja lõunaservas Liivimaa naabriks. (oes.ut.ee)

Selle ajajärgu lõpuks olid kujunenud põhijooned, mis määrasid Setomaa edasist ajalugu. Irboska vana linnusekeskus, Pihkva järve ja Piusa ühendusteed, õigeusu kirikuvõrk ning Petseri kloostri tõus sidusid kohaliku asustusala Pihkva maaga. Samal ajal hoidis Liivimaa lähedus piirkonna avatuna läänepoolsetele kontaktidele ja konfliktidele. Setomaa ajalooline eripära ei sündinud eraldatusest, vaid kestvast elust piiril, teede ristumiskohas ja mitme võimuruumi kokkupuutel.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas