Rusi riik ja Novgorodi–Pihkva maa (9. sajandi lõpp – 1136)

Setomaa ajalooline asustusala paiknes varakeskajal Pihkva järve, Piusa jõe ja Irboska kaudu kulgenud ühendusteede piirkonnas. Seda ei saa käsitada toonase kindlapiirilise haldusüksusena, kuid ala idapoolne ruum oli seotud Irboska ja Pihkva kujunevate keskustega ning nende kaudu laiema Rusi poliitilise ja kaubandusvõrgustikuga. Seos ei sõltu sellest, kas kroonika kasutab Setomaa või setode nime: keskuste tagamaa, teed, veekogud ja võimusuhted puudutasid sellel territooriumil elanud kogukondi.

862. aasta on Setomaa lähiümbruse ajaloos tuntud eelkõige Irboska nime kaudu. Vanavene leetopiss seob Irboska Rjuriku venna Truvoriga, kuid jutustus pandi kirja palju hiljem ega tõesta, et Truvor just 862. aastal Irboskas elas või valitses. Kindlam järeldus on, et kroonika koostamise ajaks peeti Irboskat väga vanaks ja tähenduslikuks keskuseks. Truvori linnamäe nimetus ja niinimetatud Truvori rist kuuluvad ajaloomälu kihti, mitte 9. sajandi sündmuste vahetute tõendite hulka.

Irboska tähtsus tulenes linnusest, viljakatest maadest ja läände ning lõunasse suunduvate teede valvamisest. Pihkva kasvas samal ajal keskuseks, mille sidemed ulatusid mööda Velikaja jõge ja Pihkva järve kaugele. Tänase Setomaa järveranniku ja põhjapoolsete alade elanike jaoks tähendas see ligipääsu kalastuskohtadele, veeteedele ja vahetusele; Irboska ümbruses lisandus linnuse sõjaline ning majanduslik mõju. Võimu tegelik ulatus ei olnud kõikjal ühetaoline ja hõredama asustusega metsa- ning sooalad võisid jääda keskuste vahele.

Pihkva kuulus Rusi riigi ning Novgorodi–Kiievi võimusuhete ringi, kuid kohalik juhtimine võis eri aegadel olla vürstide või teiste esindajate käes. Sellest ei tule teha järeldust, nagu oleks olemas olnud katkematu pärilik Pihkva vürstiriik. Kohaliku elaniku seisukohast olid tähtsad hoopis see, kes kontrollis linnust ja teid, kust nõuti andamit või teenistust, kus lahendati vaidlusi ning millise keskuse turule ja kirikusse liiguti.

Allikad räägivad selle aja külaelust napilt. Seetõttu tuleb võimukorralduse kõrval järjekindlalt koguda arheoloogilisi, keskkonnaajaloolisi ja kohanimeandmeid asustuse, põllunduse, loomapidamise, kalastuse, metsakasutuse ning liikumisteede kohta. Hilisema etnilise nime puudumine ei muuda neid andmeid Setomaa ajaloo jaoks kõrvaliseks, kuid ühe kultuuritunnuse põhjal ei tohi omakorda omistada inimesele kindlat rahvuslikku eneseteadvust.