Sissejuhatus: uurimisala, mõisted ja allikad

Setomaa ajalugu ei mahu ühe halduspiiri ega ühe rahvanimetuse sisse. See on ajalooline asustus- ja kultuuriruum, mille kujunemist on mõjutanud paiknemine Eesti alade ja Pihkva maa vahel, sidemed Petseri linnaga ning eri aegadel muutunud riigi-, kiriku- ja halduspiirid. Tänapäeval jääb ajalooline Setomaa Eesti idapiiri mõlemale poolele: selle lääneosa paikneb Võru- ja Põlvamaa alal, idaosa Pihkvamaa Petseri rajoonis. Ometi ei saa tänapäevasest kaardist minevikku tagasi projitseerida. Iga ajajärk on tundnud neid paiku oma nimede, teede, võimukeskuste ja ruumiliste piiritlemiste kaudu.

Selles raamatus kasutatakse piirkonna üldnimena vormi Setomaa. Kohalikus keelepruugis öeldakse ka Setomaa-lõ, eesti kirjakeeles on kaua kasutatud paralleelvormi Setumaa. Nimekujud peegeldavad nii keelelist muutumist kui ka seda, kuidas setosid on eri aegadel nähtud ja nimetatud. Vanemates eestikeelsetes käsitlustes kõneldi sageli Petseri või Pihkva eestlastest; 19. sajandi tekstides esinevad näiteks vormid Settukesed, Settu ja setukene. Vene kirjalikes allikates ei kasutatud setode enesenimetust alati. Petseri ümbruse õigeusklikku läänemeresoome elanikkonda nimetati seal muu hulgas sõnaga полуверцы. See oli välise vaatleja kategooria, mitte neutraalne kirjeldus ega kogukonna enesenimetus. Nimetus Setomaa seob vana rahvanimetuse nüüdisaegse piirkonnateadvusega; kohanimenõukogu kinnitas selle 2010. aastal setode ajaloolise asuala nimena. Sõna päritolu üle on uurijad arutlenud, kuid vaidlusteta seletust ei ole.

Setomaad ei tule samastada Petserimaaga, ehkki nimetused kattuvad osaliselt ja neid on sageli kasutatud kõrvuti. Petserimaa oli eeskätt piirkonna- ja haldusnimi, mille sisu olenes ajastust. Eesti Vabariigi ajal tähendas see kindlate piiride ja valdadega maakonda. Selleaegsed kaardid kõnelevad Meremäe, Roodva, Vilo, Linnuse, Petseri ja teiste valdade keeltes; mõni neist nimedest oli omakorda hiljutine, varasema nimetuse asemele tulnud haldusnimi. Kaart ei ole seega lihtsalt maastiku kujutis. Ta näitab, kuidas riik oma ruumi korraldas, nimetas ja mõõtis. Külad, põllud ning inimeste sugulus- ja teevõrgustikud ei langenud alati kokku nende joontega, mida ametlik kaart tõmbas.

Setomaa mineviku keskmes on setod ja nende külakogukonnad, kuid piirkonna lugu ei ole ühetaoline ega ühe rahva suletud ajalugu. Petseri ümbrus on olnud kohtumisruum, kus on elanud setod, venelased ja teised siia asunud või siit läbi liikunud inimesed. Erinevused keeles, usus ja tavades ei kadunud kokkupuudetes, kuid igapäevaelu sidus inimesi turu, töö, abielusidemete, palverännakute, sõjateede ja naabruse kaudu. Piirialal oli mitmekeelsus sageli praktiline oskus ning eri pärandite tundmine võis olla osa tavalisest elukorraldusest.

Seto keel kuulub lõunaeesti keelealasse. Selle kujunemist on pika aja jooksul saatnud tihe kontakt vene keelega, mis on jätnud jälgi sõnavarasse ja kõnepruuki. Keeleline sugulus ei tähenda siiski, et Setomaa ajalugu oleks lihtsalt Võrumaa või kogu Eesti ajaloo kõrvalharu. Seto keel on kujunenud oma paiksetes külavõrgustikes, eri murdealadel ja ajaloolistes oludes, mida on mõjutanud sidemed Petseri, Pihkva ja Eesti aladega. Ka õigeusk on andnud seto kultuurile erilise kuju. Kirikukalender, paastud ja pühad, külakabelid, surnute mälestamise kombed ning palverännakud sidusid kohaliku elu laiemasse kiriklikku maailma, kuid nende tähendus sündis alati ka kodudes ja külades endis.

Petseri on selles loos erilise kaaluga. Linn ja klooster olid usulised keskused, kuid nende mõju ei piirdunud kirikueluga. Petserisse tuldi laadale, asja ajama, õppima, palvetama ja kauplema; seal kohtusid kohalikud inimesed ametivõimude, kaupmeeste, vaimulike ja kaugemalt tulnutega. Samal ajal ei kulgenud Setomaa sidemed ainult Petseri kaudu. Külade ühendused ulatusid Pihkva suunas, lääne poole Eesti aladele ning üle kohalike piiride sinna, kuhu viisid teed, sugulussuhted või hooajaline töö. Piirkonna ajaloo mõistmiseks ei piisa seepärast küsimusest, kelle võimu alla maa mingil sajandil kuulus. Sama tähtis on küsida, kuidas inimesed liikusid, kellega nad suhtlesid ning milliste paikade ja tavade kaudu nad oma maailma koos hoidsid.

Piirid on Setomaa loos tähtsad, kuid need ei ole selle loo ainus sisu. Keskajal kujunesid siinsete alade suhted Pihkva, Novgorodi ja Liivimaa võimuruumidega. Hiljem mõjutasid piirkonda Moskva tsaaririigi ja Vene impeeriumi halduskorraldus, 20. sajandi alguse sõjad ning Eesti Vabariigi kujunemine. Tartu rahulepinguga, mis sõlmiti 2. veebruaril 1920, läks Petserimaa Eesti Vabariigi koosseisu. Teise maailmasõja ajal ja järel muutus selle ala halduslik kuuluvus uuesti; 1944. aastal arvati suurem osa Petserimaast Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu. Nõukogude ajal kujunenud halduspiirist sai pärast Eesti iseseisvuse taastamist Eesti ja Venemaa riigipiir.

Niisugused võimuvahetused tõid kaasa uusi ametiasutusi, koolikorraldusi, maksusüsteeme, dokumente ja liikumistõkkeid. Need võisid muuta ka inimeste keelevalikuid, majandusvõimalusi ning suhteid kiriku ja riigiga. Ometi ei katkenud varasemad sidemed üheainsa otsusega. Külade mälu, sugulased, pühapaigad, matusekombed, laulud ja maastikku kinnistunud kohanimed kandsid edasi varasemaid seoseid ka siis, kui piir neid raskendas või ametlik keel neile uusi nimetusi andis. Setomaa ei olnud ajaloo suurtest liikumistest kõrvale jäänud ääremaa, vaid koht, kus suuremad võimukorrad jõudsid inimeste igapäevaellu eriti nähtaval kujul.

Piir võis olla kord oht ja takistus, kord kaitse või võimalus. Mõnel ajal tähendas see sõjalist eraldusjoont, teisel ajal maksupiiri või eri haldusvõimude vahelist piiri; vahel oli see vähem nähtav ning inimesed ületasid seda tuttavate teede, turgude ja sugulussidemete kaudu. Igapäevaelu määrasid siiski sageli lähemad asjad: põllud ja metsad, karjamaad ja veekogud, küladevahelised teed, kirikupühad, tööaeg ning teekond lähimasse keskusse. Ajalugu kujunes nii riikide otsuste kui ka nende inimeste valikute kaudu, kes püüdsid muutuvates oludes oma peret, maad ja kogukonda hoida.

Setomaa minevikust kõnelevad väga eri laadi allikad ning igaüks neist näitab minevikku omal viisil. Arheoloogilised leiud aitavad jälgida varast asustust, matuseviise ja maastikukasutust. Kroonikad, kirikuürikud, maksudokumendid ja haldusmaterjalid annavad teavet selle kohta, kuidas võim piirkonda nägi ja korraldada püüdis. Kaardid talletavad piirijoont, kohanimekuju ja ametlikku ruumikäsitust. Need on asendamatud allikad, kuid nad räägivad enamasti valitsejate, ametnike, kiriku või maamõõtjate keeles.

Teistsuguse vaate avavad kohanimed, keeleaines, rahvaluule, laulud, fotod ja suulised mälestused. Nende kaudu tulevad esile perekondade mälu, küla sisemine maailm, usulised tavad ja inimeste oma sõnad. Leelo, rõivastus, ehted, taluarhitektuur ja pühapaigad ei ole üksnes mineviku kaunistuseks jäänud kultuurimärgid. Need kannavad teadmisi tööst, sugulusest, soorollidest, usust, ilutundest ja sellest, kuidas kogukond iseennast mõistis. Ka need allikad ei ole muutumatud ega väljaspool aega: pärimus valib, mäletab ümber ja annab vanale uue tähenduse. Kuid just seepärast aitavad nad näha, kuidas inimesed ise oma järjepidevust lõid.

Setomaa ajalugu on muutuvate seoste ajalugu. Järgnevad peatükid vaatlevad, kuidas kujunes asustus, millised olid piirkonna sidemed Pihkva, Novgorodi, Liivimaa ja hilisemate riikidega, kuidas muutusid piirid ning mida need muutused tähendasid seto küladele ja peredele. Läbi kogu selle loo püsivad kõrvuti järjepidevus ja muutus. Paigad võivad säilitada vana nime või saada uue; teed jäävad maastikku ka siis, kui riigipiir neid lõikab; kultuur kestab mitte muutumatuna, vaid inimeste mälu, valikute ja kohanemisvõime kaudu.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas