Sissejuhatus: uurimisala, mõisted ja allikad

Setomaa ajalugu ei mahu ühe halduspiiri ega ühe rahvanimetuse sisse. See on ajalooline asustus- ja kultuuriruum, mille kujunemist on määranud paiknemine Eesti ja Pihkva maa-ala vahel, sidemed Petseri linnaga ning eri aegadel muutunud riigi- ja halduspiirid. Tänapäeval ulatub Setomaa üle Eesti idapiiri: ajaloolise ala osi paikneb nii Võru- ja Põlvamaa kui ka Pihkvamaa Petseri rajooni alal. Ent see tänapäevane paiknemine ei anna minevikule valmis kaarti. Iga ajajärk on tundnud piirkonda oma nimede, teede, võimukeskuste ja piiridega. (arhiiv.eki.ee)

Selles loos kasutatakse piirkonna üldnimena vormi Setomaa. Kohalikus pruugis on kasutusel ka Setomaa-lõ, eesti kirjakeeles on kaua tarvitatud paralleelvormi Setumaa. Nimekujud ise jutustavad ajaloolisest muutumisest: varasemates kirjalikes käsitlustes kõneldi sageli Petseri või Pihkva eestlastest ning 19. sajandil leidub vorme Settukesed, Settu ja setukene. Nimetus Setomaa on seega ühtaegu vana rahvanimetusega seotud ja tänapäeval teadlikult kinnistunud piirkonnanimi; kohanimenõukogu kinnitas selle 2010. aastal setode ajaloolise asuala nimeks. Nime päritolu üle on uurimises arutletud, kuid kindlat ja vaidlusteta seletust sellele ei ole. (arhiiv.eki.ee)

Setomaad ei tule samastada Petserimaaga, kuigi need nimetused kattuvad osaliselt ning on sageli kasutatud teineteise kõrval. Petserimaa oli eeskätt ajalooline piirkonna- ja haldusnimetus, mille tähendus sõltus ajastust. Eesti Vabariigi päevil oli Petseri maakond kindlate piiride ja valdadega haldusüksus. Rahvusarhiivis säilinud 1940. aasta kaart nimetab näiteks Petseri maakonna Meremäe ja Roodva valda ning Võrumaa Vastseliina valda. Selline kaart ei kujuta üksnes maastikku, vaid ka oma aja halduskeelt: samad külad ja teed võisid järgmistes riiklikes korraldustes kuuluda teisiti nimetatud üksustesse. (ra.ee)

Setomaa ajalugu on ennekõike inimeste, külade ja ühenduste ajalugu. Selle keskmes on setod, kuid piirkonna minevikku ei saa kirjutada ainult ühe kogukonna loona. Petserimaa on olnud setode, venelaste ja teiste siia elama või siit läbi liikuma sattunud inimeste kohtumisruum. Keele, usu, abielusidemete, kaupade ja tavade kaudu sündinud kontaktid ei kaotanud erinevusi, kuid sidusid külasid ja keskusi üksteisega. Seto keel kuulub lõunaeesti keelealasse, ent selle kujunemist on pikalt mõjutanud kontakt vene keelega. Õigeusu pärand on omakorda andnud seto kultuurile olulise eripära nii kirikukalendri, pühapaikade kui ka igapäevaste kommete kaudu. (sisu.ut.ee)

Selles ruumis on Petseri olnud erilise kaaluga. Linn ja klooster koondasid usulisi sidemeid, kuid nende tähendus ei piirdunud kirikueluga. Petseri ümbrus oli koht, kus kohtusid maateed, haldusvõim, turg ja palverännak; samal ajal ulatusid Setomaa külade sidemed ka mujale Pihkva suunas ning lääne poole Eesti aladele. Piirkonna ajaloo mõistmiseks tuleb seepärast jälgida mitte ainult seda, kelle võimu alla maa mingil ajal kuulus, vaid ka seda, kuidas inimesed üle kohalike ja poliitiliste piiride liikusid, suhtlesid ning oma elu korraldasid.

Piirid on Setomaa loos tähtsad, kuid nad ei ole selle loo ainus sisu. Keskajal kujunesid siinsete alade suhted Pihkva, Novgorodi ja Liivimaa võimuruumidega. Hiljem mõjutasid piirkonda Moskva tsaaririigi ja Vene impeeriumi halduskorraldus, 20. sajandi alguse sõjad ning Eesti Vabariigi kujunemine. Tartu rahulepingu järel 1920. aastal sai kogu Petserimaa Eesti koosseisu; Teise maailmasõja ja nõukogude võimu ajal muutus piirkonna halduslik kuuluvus taas. Need muutused tõid kaasa uusi ametiasutusi, koolikorraldusi, liikumisvõimalusi ja piire, kuid ei katkestanud ühe hoobiga kõiki varasemaid sidemeid. (entsyklopeedia.ee)

Seetõttu ei ole põhjust kujutada Setomaad muutumatu ääremaana, mis oleks ajaloo suurtest liikumistest kõrvale jäänud. Pigem oli see eri maailmade kokkupuutepaik: oma külakogukondade ja pärimusega maa, kuid ühtlasi Pihkva ning Eesti alade vaheliste ühenduste ruum. Siin võis piir olla kord takistus, kord kaitse, kord võimalus; mõnel ajal oli see riigipiir, teisel ajal rohkem halduslik või kujuteldud eraldusjoon. Inimeste igapäevaelu määrasid aga sageli lähemad asjad — põllud, metsad, veeteed, sugulased, kirikupühad ja teekond lähimasse keskusse.

Setomaa minevikust kõnelevad eri liiki allikad erineval häälel. Arheoloogilised leiud aitavad jälgida varast asustust ja maastikukasutust; kirjalikud ürikud, kiriku- ja haldusdokumendid annavad teavet võimu ning ametliku asjaajamise kohta; kaardid talletavad piire, nimesid ja ruumilisi kujutlusi. Rahvaluule, keeleaines, kohanimed, fotod ja suulised mälestused avavad aga seda, mida ametlikud dokumendid sageli ei näita: inimeste kõneviise, perekonnamälu, usulisi tavasid ja küla sisemist maailma. 1937.–1938. aasta välitöödel koguti siinselt alalt ulatuslikult ainest nii setode kui ka Petserimaa venelaste kultuuripärandi kohta; selline materjal on väärtuslik, kuid kannab alati ka kogujate aja küsimusi ja valikuid. (ut.ee)

Setomaa ajaloo jutustamine tähendab seega muutuvate seoste jälgimist. Järgnevad peatükid vaatlevad, kuidas kujunes asustus, milliste võimude ja keskuste mõjus piirkond eri sajanditel elas, kuidas muutusid piirid ning mida need muutused tähendasid kohalikele kogukondadele. Läbi kogu selle ajaloo püsivad kõrvuti järjepidevus ja muutus: paigad säilitavad nimed või omandavad uusi, teed jäävad maastikku ka siis, kui riigipiir neid lõikab, ning kultuur elab edasi mitte muutumatuna, vaid inimeste valikute, mälu ja kohanemise kaudu.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas