Sõda ja Nõukogude aeg (1940–1991)

1940. aasta suvel lõppes Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus ning Petserimaa koos Setomaa ajaloolise asustusalaga allutati Nõukogude Liidu võimule. Senine elu ei katkenud üleöö, kuid selle korraldav raam muutus kiiresti. Eesti riigi asutused asendati nõukogude võimuorganitega, kohaliku ühiskonna senised eestvedajad sattusid surve alla ning majandus- ja kultuurielu hakati juhtima keskuse korralduste järgi. Talude, kaubanduse, ühenduste ja koguduste ümber kujunenud maailm, mis oli kandnud Setomaa külaelu kahe maailmasõja vahel, ei saanud enam endisel kujul jätkuda.

Setomaa ei olnud neil aastail ühetaoline ruum. Petseri linn ja segaasustusega idaosa olid tihedamalt seotud Pihkva ning Venemaa linnadega; läänepoolsetes seto külades olid sidemed Võru- ja Tartumaaga tugevamad. Kõiki neid paiku ühendas siiski Petserimaa haldus- ja majandusruum ning Petseri kui kiriku-, kooli-, turu- ja ametikeskus. Sõda ning sellele järgnenud piirimuutus lõhkusid selle terviku.

Sõja-aastad

Esimese nõukogude aasta kogemus jäi lühikeseks, kuid rängaks. Poliitilised vahistamised, repressioonide hirm ja 1941. aasta juuniküüditamine puudutasid ka Petserimaad. Inimeste saatust kujundasid sageli asjaolud, mille üle neil endil puudus mõju: varanduslik seisund, varasem teenistus, sidemed Eesti riigiga või üksnes võimude kahtlustus. Nõukogude mobilisatsioon viis mehi sõjaväkke ja tagalasse; paljud pered jäid teadmatusse, kuhu lähedased olid viidud ning kas nad tagasi tulevad.

Saksa–Nõukogude sõja puhkemine 1941. aasta juunis muutis piirkonna taas sõjatandriks. Suvel jõudsid Saksa väed Petserimaale ja algas ligi kolm aastat kestnud Saksa okupatsioon. Kohalikule rahvale ei tähendanud võimuvahetus rahu ega vabanemist vägivallast. Sõjaväe vajadused, rekvireerimised, tööjõunõuded ja mobilisatsioonid ulatusid küladesse. Sõja käigus kisti Setomaa inimesed eri armeede ja võimude teenistusse: osa oli juba Nõukogude poole mobiliseeritud, osa sattus Saksa sõjaväe või selle abiteenistuste käsutusse. Paljude meeste sõjatee kulges kodukohast kaugel ning nende perekondade jaoks tähendas sõja lõpp sageli alles pikka ootust, teadmatust või leina.

Sõda kahjustas ka argist elukorraldust. Liikumine muutus ebakindlaks, kaubavahetus katkendlikuks ning talutöö sõltus järjest enam sellest, kas peres jätkus tööjõudu, loomi ja seemnevilja. Külad olid harjunud toime tulema nappuse ja kõrvalisusega, kuid sõjaaegne puudus oli teistsugune: seda saatsid vägivalla võimalus, võõraste vägede liikumine ja teadmatus, kus kulgeb rinne järgmisel nädalal või kuul.

1944. aasta suvel ja sügisel taandus Saksa võim ning Nõukogude väed vallutasid Eesti ala uuesti. Setomaa jaoks ei tähendanud see lihtsalt 1940. aasta olude taastumist. Sõda oli muutnud inimesi, asulaid ja riikidevahelisi jõuvahekordi; peagi muudeti ka piirkonna halduslikku kuuluvust.

Petserimaa jagamine

Sõjajärgse ümberkorralduse kõige kauem mõjuv tagajärg oli endise Petseri maakonna lõhkumine. Aastatel 1944–1945 arvati suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga Vene NFSV koosseisu. Petseri rajoon liideti vastloodud Pihkva oblastiga. Eesti NSV-sse jäi Petserimaa lääneosa, sealhulgas Värska, Mikitamäe, Meremäe ja Saatse ümbruse seto külasid, kuid endist maakonda enam ei taastatud.

See ei olnud Setomaa ajaloolise asustusala jagunemine rahvus- või keelepiiri järgi. Mõlemale poole administratiivjoont jäid seto külad, õigeusu pühapaigad, sugulussidemed ja ühine mäluruum. Petseri, mis oli olnud paljudele Setomaa inimestele loomulik linnakeskus, jäi nüüd teise liiduvabariigi haldusalasse. Ka Petseri klooster, piirkonna õigeusuelu keskne paik, jäi Vene NFSV poolele. Eesti NSV-sse jäänud Setomaa külade senised sidemed Petseriga ei kadunud korraga, kuid nende senine halduslik ja majanduslik alus oli kadunud.

Nõukogude Liidu sees käsitati Eesti NSV ja Vene NFSV vahelist joont halduspiirina. Ometi oli sellel kohaliku elu jaoks kaal: eri poolel kehtisid eri rajoonikeskused, ametiasutused ja majanduskorraldus. Endised Petserimaa läänepoolsed alad liideti esialgu Võrumaa koosseisu ning 1950. aastate haldusreformid paigutasid need rajoonisüsteemi. Värska ja Mikitamäe seoti Põlva rajooniga, Meremäe aga Võru rajooniga. Nii hajutati Setomaa Eesti-poolne ala veel omakorda eri halduskeskuste vahele.

Petseri rajoonis kujunes elu Pihkva oblasti ääremaa tingimustes. Sõjajärgsetel aastatel viidi seal läbi kollektiviseerimine ning 1950. aastal järgnes küüditamislaine, mis tabas Petseri, Põtalovo ja Katšanovo rajooni elanikke. Võimude silmis olid sihtmärgiks jõukamate talupoegade perekonnad, tegelike või oletatavate relvastatud vastupanu toetajate lähedased ning inimesed, kellele omistati nõukogudevastane hoiak. Setomaa ajalooline idaosa kaotas neil aastail osa oma elanikkonnast nii repressioonide, sõjakaotuste kui ka väljarände tõttu.

Kolhoosikord ja muutuv küla

Eesti NSV-sse jäänud Setomaa külades jõudis nõukogude maaelu ümberkujundamine haripunkti 1940. aastate lõpul. Talude iseseisev majandamine lõpetati kollektiviseerimisega. Maa, loomad ja töövahendid koondati kolhoosidesse; talupere töö rütm ja otsustusõigus asendusid normide, tööpäevade ning ühismajandi juhtimisega. 1949. aasta märtsiküüditamine oli selle murrangu üks rängemaid vahendeid. Küüditamise hirm, vara kaotamine ja surve kolhoosi astuda murdsid senist talukeskset elulaadi sügavamalt, kui seda suutsid teha üksnes majanduslikud korraldused.

Kollektiviseerimine ei kaotanud korraga kõiki vanu tööharjumusi. Koduaed, väike loomapidamine, metsasaadused, käsitöö ja sugulaste vastastikune abi jäid paljudele peredele tähtsaks. Ent küla sisemine tasakaal muutus. Talude jõukuse ja töövõime erinevused, mis olid varem kujundanud perede iseseisvust, kaotasid ametliku tähenduse või muutusid kahtluse põhjuseks. Senised külaautoriteedid ei pruukinud sobida uude võimukorda, kus otsustusõigus kuulus kolhoosijuhatusele, külanõukogule ja parteilisele haldusahelale.

Sõjajärgne põlvkond kasvas juba teistsuguses maailmas. Kool, ajateenistus, töökoht ja ametlik asjaajamine sidusid inimesi üha enam eesti või vene kirjakeelse avaliku ruumiga. Seto keel püsis kodudes ja külades, kuid ei saanud kooli- ega ametikeeleks. Eesti NSV poolel õpetati koolides eesti keeles, Petseri rajoonis vene keeles. See süvendas erinevust kahe haldusruumi vahel, kuigi perekondlikud sidemed ja ühine õigeusu pärand ulatusid neist üle.

Nõukogude moderniseerimine tõi maapiirkonda ka uusi võimalusi: elektrifitseerimise, paremad teed, arstiabi ja hariduse laienemise. Samal ajal kiirendas see noorte lahkumist. Õppima ja tööle mindi Võrru, Tartusse, Põlvasse, Tallinnasse, Pihkvasse, Leningradi ning kaugemalegi. Mõni lahkus ajutiselt, mõni jäädavalt. Nõnda kahanes paljudes Setomaa külades püsielanike arv, vananes rahvastik ning hõrenes igapäevane keele- ja pärimuskeskkond. Eriti valusalt mõjus see Petseri rajooni seto küladele, kus vene keele ülekaal avalikus elus ja väljaränne nõrgendasid seto keele põlvkondlikku edasiandmist.

Usk, pärimus ja kohanemine

Nõukogude riigi ateistlik poliitika puudutas Setomaad eriti tundlikult, sest õigeusk ei olnud siin üksnes kiriklik kuuluvus. Kirikupühad, kalmistud, tsässonad, ikoonid ja kodune pühasenurk kuulusid paljude perede elukorraldusse. Koguduste tegevust piirati, usuline õpetus tõrjuti koolist ning vaimulike ja aktiivsete kirikuliikmete elu allutati järelevalvele. Avalik religioossus võis tuua kaasa pahandusi koolis või töökohal. Ometi ei kadunud usk Setomaalt. Seda hoiti kodudes, kalmistupühadel, perekondlikes tavades ja neil kirikupühadel, kuhu mindi ka siis, kui ametlik kord seda heaks ei kiitnud.

Sarnaselt muutus pärimuskultuuri asend. Leelo, rahvarõivad ja rahvakombed sobisid nõukogude kultuuripoliitikasse siis, kui neid esitati rahvakunstina laval või ülevaatustel. Elava külaelu loomulikus rütmis olid need aga seotud töö, usupühade, pulmade, matuste ja sugulaste kokkusaamisega. Nõukogude aeg ei hävitanud seto laulu ega kombeid, kuid muutis nende kandmise viisi. Osa pärimusest kandus edasi koduses ringis, osa kohanes taidlusliikumise ja rahvakultuuri ametlike vormidega. Lauluemade ja vanema põlvkonna mälu tähtsus kasvas just seetõttu, et tavapärane külakeskkond hakkas hõrenema.

1960.–1980. aastatel kujunes Setomaa Eesti-poolsest osast ühtaegu ääremaa ja eripärase kultuuripärandiga paik. Riiklikus halduskeeles ei olnud Setomaal omaette tervikut, kuid inimeste mälus, keeles ja kombestikus püsis see tervikuna. Petseri rajooni setode jaoks jäi sidemete hoidmine Eesti poolega raskemaks, ent suguvõsa, kirikupühade ja hauaplatside kaudu ei katkenud see täielikult. Piirkonna jagatus oli nõukogude aastail argine, kuid mitte unustatud tõsiasi.

1980. aastate teisel poolel, mil Nõukogude Liidus nõrgenes ideoloogiline kontroll, elavnes ka seto kultuuri avalik eneseteadvus. 1986. aastal püstitati Obinitsasse seto lauluemade mälestusmärk ning 1988. aastal peeti seal leelopäev. Petseris 1987. aastal asutatud Seto Selts andis märku, et seto keelt, ajalugu ja kultuuri sooviti taas käsitleda mitte üksnes mineviku rahvakunstina, vaid elava kogukonna pärandina.

1991. aastal taastas Eesti Vabariik iseseisvuse ja Nõukogude Liit lagunes. Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline halduspiir muutus kahe riigi vaheliseks piiriks. Sellega algas Setomaa ajaloos uus ajajärk: nõukogude ajal halduslikult jagatud, kuid veel ühise riigi sees paiknenud asustusala sai nüüd riigipiiri tõttu senisest palju järsemalt lahutatud.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas