Sõjad, revolutsioon ja piirilepped (1917–1920)

1917. aasta revolutsioonid lõpetasid Vene impeeriumi senise korra, kuid Setomaa ajaloolisel asustusalal ei toonud need kohe selgust selle kohta, kelle võimu alla piirkond edaspidi jääb. Seni Pihkva kubermangu koosseisu kuulunud maa paiknes Eesti rahvusliku liikumise ja Pihkva suunas kujunenud haldus- ning kirikuruumi piiril. Setode keeleline ja kultuuriline lähedus eestlastega ei muutnud seda ala automaatselt Eesti osaks; samal ajal sidusid Petseri ümbrust ja idapoolseid valdu tugevalt vene keel, õigeusu kirik, kaubandus ning senine ametiasutuslik korraldus. Revolutsioon, sõda ja rahuläbirääkimised muutsid need mitmekihilised sidemed riigipiiri küsimuseks.

Ühinemissoov revolutsiooni ajal

Veebruarirevolutsiooni järel kerkis kogu endise Vene impeeriumi lääneosas teravalt esile halduspiiride ümberkorraldamise küsimus. Eestis tähendas see muu hulgas Eestimaa ja Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alade ühendamist. Setomaa rahva jaoks avas uus olukord võimaluse sõnastada oma seniseid hariduslikke, keelelisi ja majanduslikke vajadusi poliitilise nõudmisena.

1. juulil 1917 vana kalendri järgi, s.o 14. juulil uue kalendri järgi, saadeti Eestimaa kubermangu maanõukogule Petserimaa eestlaste ehk setukeste palvekiri Eestiga ühendamise asjus. Sellele oli kogutud 73 allkirja. Palvekirjas ei küsitud üksnes piiri muutmist. Ühinemist „haritud Eestimaaga” seostati emakeelse kooli, kohaliku asjaajamise ja kirikuelu parema korraldamise lootusega. Nõnda väljendus selles nii rahvuslik lähedus eestlastega kui ka soov pääseda senise ääreala seisundist.

Eestimaa maanõukogu võttis küsimuse sama aasta sügisel arutusele. Ometi ei jõudnud Vene Ajutise Valitsuse ajal Petseri ümbruse liitmine Eestiga teostuda. Oktoobrirevolutsioon, bolševike võimuhaaramine ja Esimese maailmasõja rindesündmused katkestasid senise poliitilise korralduse. Setomaa tulevikku ei otsustatud enam üksnes palvekirjade ja kubermangupiiride ümberjoonistamise kaudu, vaid seda hakkasid määrama sõjaväed ning nende järel liikuvad haldusvõimud.

Palvekiri ei tähendanud, et kogu piirkonna rahvastik oleks kõnelnud ühel häälel. Petseri ümbrus ja tulevase Petserimaa idapoolsed alad olid setu-, eesti-, vene- ja läti elanikkonnaga segane piirimaa. Ent 1917. aasta pöördumine jäi oluliseks märgiks sellest, et vähemalt osa Setomaa kohalikest tegelastest ja elanikest sidus oma tuleviku Eesti poliitilise ruumiga juba enne Eesti riigi sündi.

Saksa okupatsioon ja võimude vaheldumine

1918. aasta algul jõudis sõda Setomaa vahetusse lähedusse. Saksa vägede pealetung ja sellele järgnenud okupatsioon lõpetasid lühikeseks ajaks bolševike võimu piirkonnas. Mais 1918 moodustasid Saksa okupatsioonivõimud Petserimaa maakonna, mille tuumikuks olid Petseri alev ning Petseri, Slobodka, Pankjavitsa ja osa Irboska vallast. See oli siiski okupatsioonivõimu haldusotsus, mitte Eesti Vabariigi tegelik võimuletulek Petseri ümbruses. Saksa sõjaväeline administratsioon ei tunnustanud 24. veebruaril väljakuulutatud Eesti iseseisvust.

Saksa okupatsiooni taandumisel 1918. aasta novembris kujunes olukord uuesti ebakindlaks. Eesti Ajutine Valitsus sai küll suurema osa Eesti alast okupatsioonivõimudelt üle võtta, kuid tulevase Petserimaa alal seda üleminekut ei toimunud. Piirkonda jõudsid Nõukogude Venemaa väed ning Setomaa sattus Eesti Vabadussõja kagusuuna sündmuste keskele.

Sõja algusaeg ei olnud kohalikele elanikele üksnes kahe kauge riigi vastasseis. Võimuga vahetusid sõjaväelased, käsud, mobilisatsiooninõuded ja ametnikud. Petseri linn ning selle ümbruse teed ja raudteed omandasid sõjalise tähtsuse, sest nende kaudu kulges ühendus Võru, Tartu, Pihkva ja Irboska suunal. Külad, mis olid seni elanud oma põllutöö, kirikupühade ja laatade rütmis, jäid rinde lähedusse või koguni rindejoonele.

Eesti väed vallutasid Petseri 1919. aasta veebruari algul. Märtsis langes linn taas Punaarmee kätte, kuid 29. märtsil 1919 võtsid Eesti väed Petseri uuesti oma kontrolli alla. Linn jäi seejärel Eesti poole valdusse sõja lõpuni. Kevadised ja suvised operatsioonid kandusid Petserist ida poole; Eesti väed tegutsesid Pihkva suunal ning sügisel kindlustati positsioone Irboska ümbruses. Sõjategevuse jälgi kandsid nii Petseri linn kui ka ümbruskonna külad: väeosade liikumine, majutamine ja varustamine puudutasid otseselt kohalikku elu.

Setomaa ei olnud selles sõjas pelgalt tagala ega abstraktne piiriküsimus. Siin ristusid Eesti riigi kaitsevajadus, Venemaa kodusõja jõuvahekorrad ja kohalike inimeste igapäevane toime tulemine. Sõda muutis piirkonna tähtsaks just seetõttu, et Petseri kaudu avanes tee Pihkva suunas, kuid samal ajal oli see maa seotud Eesti kagupiirkonna teede, turgude ja sugulussidemetega.

Vaherahu ja Tartu rahu

1919. aasta lõpuks oli sõjategevus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel jõudnud punkti, kus mõlemad pooled alustasid rahukõnelusi. Vaherahu sõlmiti 31. detsembril 1919 ning relvad vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. See lõpetas rindesõja, kuid piir ja riiklik kuuluvus tuli alles lepinguga kindlaks määrata.

1. veebruaril 1920 Tartus allkirjastatud rahuleping lõpetas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjaseisukorra. Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust de jure ning loobus kõigist senistest suveräänõigustest Eesti rahva ja maa suhtes. Leping määras ka riigipiiri. Selle järgi jäid Eesti koosseisu Petserimaa ja Narva jõe tagused vallad. Ratifikatsioonikirjade vahetamise järel 30. märtsil 1920 jõustus leping rahvusvahelise kokkuleppena.

Tartu rahuga kujunenud piir ei järginud üksnes vana kubermangupiiri ega ka ainult keele- või usupiiri. Eesti koosseisu arvati Setomaa ajalooline asustusala, kuid ühtlasi Petseri linn ning ulatuslikke alasid, kus elas palju venekeelset ja õigeusklikku rahvastikku. Seetõttu ei saanud Petserimaad samastada Setomaaga. Setomaa oli ajalooline ja kultuuriline piirkond, Petserimaa aga Eesti Vabariigi idapiiril moodustatud maakond, mille elanikkond ja paikne minevik olid mitmekesised.

Ometi oli piirileppe tähendus Setomaa jaoks murranguline. Sajandeid Pihkva võimuruumi kuulunud ala seoti nüüd Eesti riigiga. Muutus ei toimunud ühe päevaga ega kustutanud varasemaid sidemeid Petseri, Pihkva ja Venemaa sisemaa suunas. Kuid riigi haldus, koolikorraldus, kohtud, politsei, majanduselu ja poliitiline esindatus hakkasid kujunema Eesti seaduste ning institutsioonide raamides.

Aastad 1917–1920 muutsid Setomaa asendi põhjalikult. Revolutsiooni algul oli küsimus selles, kas Pihkva kubermangu äärealal elavatel setodel õnnestub saada lähemaks Eesti haridus- ja kultuuriruumile. Sõja lõpuks oli sellest saanud rahvusvahelise rahulepinguga kindlaks määratud riigipiir. Setomaa ei astunud Eesti Vabariiki tühjale kohale: kaasa tulid õigeusu kirik, Petseri linna veneilmelisus, kohalike külade oma pärimus ja pikaajalised sidemed ida poole. Just nende erinevate pärandite keskel algas Setomaa Eesti Vabariigi aeg.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas