Vene tsaaririik Romanovite ajal (1613–1721)

Romanovite võimuletulek 1613. aastal taastas Vene tsaaririigi keskse valitsejadünastia, kuid Pihkva–Petseri läänepiir jäi sõjaliselt ohustatuks. 1615. aasta Rootsi sõjakäik Pihkva vastu ning hilisemad piirikonfliktid hoidsid Irboska, Petseri ja nende tagamaa kaitsesüsteemi tähtsana. Välisvägede rünnakud olid ajutised sõjalised episoodid, mitte Setomaa püsiv Rootsi või Poola haldus.

Kohalike elanike jaoks tähendas taastuv riik maksude, kohtupidamise, sõjaliste kohustuste ja kirikukorralduse järjepidevamat toimimist. Neid koormisi tuleb käsitleda seisuste kaupa. Kloostri- või muu maaomaniku talupoeg, teenistuslane, vaimulik, käsitööline ja kaupmees ei seisnud võimu ees samas õiguslikus olukorras. Seto päritolu ei loonud vaikimisi eriõigust, kuid setode esivanemad allusid oma staatusele vastavale korrale samamoodi nagu teised sama staatusega piirkonna elanikud.

Petseri klooster jäi suureks usu- ja majanduskeskuseks. Selle valdustes töötati, tasuti koormisi ning toodeti põllu-, metsa- ja kalasaadusi; kloostri pühad tõid kokku palverändureid ja kauplejaid. Samal ajal säilitasid külad oma põllu-, karja-, kalastus- ja metsakasutuse ning kogukondlikud sidemed. Kloostri mõju tuleb kirjeldada konkreetsete maavalduste ja kohustuste, mitte kogu Setomaa elanikkonnale laiendatud üldistuse kaudu.

1688. aasta suur tulekahju hävitas suure osa Petseri kloostrist. Taastamine näitab keskuse majanduslikku ja usulist püsimisvõimet, kuid uurida tuleb ka seda, kuidas tulekahju mõjutas ümbruskonna tööd, varustust ning elanike kohustusi. Põhjasõda tõi 18. sajandi alguses piirkonda taas vägede liikumise, varustamisvajaduse ja sõjaohu.

1721. aasta Uusikaupunki rahu ja Vene keisririigi väljakuulutamine nihutasid riigi läänepiiri kaugele läände. Petseri ja Irboska kaotasid osa senisest vahetu piirikindluse tähtsusest. See oli kohaliku ajaloo oluline struktuurimuutus: sõjalise eesliini asemel hakkasid üha enam esile tõusma kloostri, turu, halduse ja ühendusteede rahuaegsed funktsioonid.