Ilmastik

Aastate 500–900 ilmastikku ei saa Setomaal kirjeldada üksikute mõõtmiste ega aastakaupa peetud ilmaraamatute abil. Selliseid ülestähendusi siit ajast ei ole. Teadmised tulevad järvesetetest, õietolmust, puude kasvuringidest, jääsüdamikest ja kaugemate maade kirjalikest teadetest. Need lubavad näha suuri muutusi, kuid ei anna alust nimetada mõnd Setomaa küla tabanud ikaldust või arvata kokku nälja tõttu hukkunuid. Varase keskaja ilm oli siin küll otseselt elatusküsimus: lühike ja külm kasvuaeg, hiline kevad, suvine põud või lakkamatu vihm võisid vähendada põllu saaki ning raskendada heina tegemist, karja talvitamist ja toiduvaru kogumist.

Setomaa paiknes metsade, järvede, soode ja kõrgemate moreenküngaste vööndis, kus Läänemere ja mandri mõju kohtusid. Niisuguses maastikus ei määranud elu üksnes aasta keskmine temperatuur. Sama tähtsad olid kevadise lume sulamise aeg, öökülmad, suve soojus, sademete jaotus ning sügise pikkus. Põlluharimine oli väikese ulatusega, kuid selle kõrval andsid kindlust mets, veekogud, karjakasvatus, küttimine, kalastus ja korilus. Need ei kõrvaldanud halva ilma ohtu, kuid vähendasid sõltuvust ühestainsast viljasaagist.

6. sajandi keskpaik kujunes kogu Põhja-Euroopas erandlikuks. Aastatel 536 ja 540 toimunud suured vulkaanipursked paiskasid atmosfääri aineid, mis nõrgendasid päikesekiirgust ja jahutasid mitmel pool põhjapoolkera suvesid. Puuringide ja jääsüdamike põhjal on seda külma järku nimetatud hilisantiigi väikeseks jääajaks; selle algus langeb 536. aastasse ning kestuse üle vaieldakse, ehkki mitmed rekonstruktsioonid ulatavad selle mõju 7. sajandi keskpaigani. Lõuna-Skandinaavia ja Läänemere ümbruse andmed osutavad, et kõige järsem oli muutus esimestel purskejärgsetel aastatel: kasvuperiood võis olla tavapärasest märgatavalt jahedam ning mitmes paigas ka kuivem. (publications.hereon.de)

Setomaa kohta ei ole säilinud otsest teadet 536. aasta pimenenud taevast, läbikukkunud lõikusest või näljasurmadest. Ometi ei olnud see maa eraldatud kliimasaareke. Lõuna-Eesti ja idapoolse Läänemere loodusolud kuuluvad samasse laiemasse põhjavöötmesse, mida 6. sajandi jahenemine puudutas. Seetõttu on põhjendatud pidada neid aastaid ka Setomaa elanike jaoks raskemaks ajaks, kuid mitte väita tõendita, et kogu piirkond laastati või asustus katkes. Ilma mõju sõltus alati kohast: kõrgemal ja kuivemal põllul võis põud olla sama kahjulik kui külm, madalamatel maadel aga võis liigne vesi rikkuda nii külvi kui heina.

Külm ei tähendanud üksnes ebamugavamat talve. Põllu seisukohalt oli ohtlik eeskätt jahe või heitlik suvi. Kui vili ei jõudnud küpseda, jäi järgmiseks kevadeks vähem seemet; kui rohi kasvas halvasti või heina ei saadud kuivalt kokku panna, nõrgenes kari. See omakorda vähendas piima, liha, veojõudu ja sõnnikut, millest sõltus järgmiste aastate põllundus. Niisugune ahel võis muuta ühe kehva suve mitmeaastaseks kitsikuseks. Samal ajal ei saa iga 6.–7. sajandi asustus- või kultuurimuutust seletada ilmaga. Rahvastiku liikumist, põllumaade kasutust ja matmisviise mõjutasid ka perekondlikud sidemed, majandus, sõjaline ebakindlus ning muutuvad suhted naaberaladega.

Lõuna-Eesti arheobotaanilised andmed viitavad sellele, et esimese aastatuhande teisel poolel suurenes rukki tähtsus. Rukis sobis odra ja nisu kõrval paremini jahedamatesse ning vähem kindlatesse kasvutingimustesse, kuid selle levikut ei tohi seletada ainult ühe kliimakatastroofiga. Tegemist oli pikaajalise kohanemisega: põllupidajad kujundasid oma toidulaua ja külvikorra selliseks, et toime tulla muutliku ilma ning eri tugevusega muldadega. Setomaa varase asustuse puhul tulebki näha kliimat mitte üksnes välise survena, vaid tingimusena, millele vastati tööjaotuse, toiduvarumise, maastiku kasutamise ja liikuvate sidemetega.

7. sajandi jooksul taandus 6. sajandi keskpaiga kõige järsem jahenemine. See ei toonud kaasa ühtlast ega püsivat soojenemist. Varakeskaegsed kliimarekonstruktsioonid näitavad aastakümnete kaupa kõikumist, mille ulatus ja suund erinesid piirkonniti. Mõnel aastal võis otsustavaks saada kevadine põud, teisel liigne sadu või sügisene külm; niisuguseid lühiajalisi sündmusi ei ole Setomaa kohta võimalik usaldusväärselt aastaarvudega siduda. Ka 9. sajandi lõppu ei saa veel nimetada kindlalt soojaks ajastuks. Hiljem, umbes 10. sajandist alates, ilmnes Põhja-Atlandi ja Euroopa ruumis keskaegne kliimaanomaalia, kuid selle algus, kestus ja tugevus ei olnud kõikjal ühesugused. (ipcc.ch)

Võrreldes tänapäevaga oli ajavahemik 500–900 tervikuna jahedam, eriti selle 6.–7. sajandi külmemates osades. Siiski ei saa sellest teha täpset kohaliku temperatuuriarvu: Setomaa kohta puudub nii tihe ja üheselt dateeritav andmerida, mis võimaldaks võrrelda näiteks üht varakeskaegset suve tänapäeva Petseri- või Värska-ümbruse keskmisega. Kindlam on üldine järeldus, et nüüdisaegne kiire soojenemine on toonud kliimanäitajad tasemetele ja muutumiskiirusele, millele vähemalt viimase kahe aastatuhande võrdluses ei leidu head vastet. (ipcc.ch)

Varase Setomaa inimeste jaoks ei olnud ilm eraldi taust, vaid igapäevase töö rütm. Talv määras toidu- ja söödavaru pikkuse, kevad külvi võimaluse, suvi vilja ja heina saatuse, sügis aga selle, kui kindlalt pidas majapidamine vastu järgmise lõikuseni. Aastate 500–900 kõige selgemini eristatav murdekoht oli 6. sajandi keskpaiga järsk jahenemine. Selle otseseid kohalikke tagajärgi ei saa üksikasjalikult taastada, kuid Setomaa asukad elasid samas põhjapoolses ilmavööndis, kus lühemad, jahedamad ja ebakindlamad kasvusuved pidid muutma toimetuleku hapramaks ning suurendama vajadust mitmekesiste elatusviiside, varude ja kogukondliku vastastikuse abi järele.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas