Rahvastik

Aastad 500–900 jäävad Setomaa rahvastiku loos aega, mil siinseid inimesi ei nimetatud veel setodeks ning nende keelt, enesenimetust ja poliitilist kuuluvust ei ole kirjalikult üles tähendatud. Rahvastikust kõnelevad eeskätt kalmed, asulakohad, vanad liikumisteed ja kindlustatud paigad. Need annavad pildi hõredalt asustatud, kuid mitte tühjast maast: järvede, jõgede ja paremate põllumaade lähedal paiknesid väikesed majapidamiste rühmad, mille vahel olid metsad, sood ja laiad kasutamata alad.

Pihkva pikk-kääbaste kultuur kujunes 5. sajandi lõpul ning püsis eri kujul kuni 9. sajandi ja kohati 10. sajandi alguseni. Selle varaseim järk ulatub 5. sajandi lõppu ja 6. sajandi keskpaika; 6.–8. sajand oli kultuuri järjepideva arengu aeg, 9. sajandil lisandusid juba varase Vene maailma esemed ja sidemed. Setomaa, eriti Värska lahe ning Pihkva järve läänekalda ümbrus, kuulus selle kultuuriruumi läänepiirile, kuid ei olnud selle sees ühesugune. Põhja-Setomaa kääpad moodustavad omaette rühma; Lõuna- ja Edela-Setomaa arengus jätkusid samal ajal ka varasemad kohalikud jooned. (e-anthropology.com)

Kõige kõnekamaks näiteks on Rõsna ümbrus Põhja-Setomaal. Seal kasutati mitut liivast kuhjatud pikk- ja ümarkääbastega kalmistut peamiselt 5. ja 6. sajandil. Kremeeritud säilmete uurimine näitab, et iga kalmistu ei kuulunud suurele külale, vaid pigem ühele majapidamisele või mõnele lähedalt seotud perele. Rõsna-Saare ühe kalmistu kasutajaskonnaks on hinnatud kümmet kuni viitteist inimest, kahe teise puhul kuut kuni üheksat ja nelja kuni üheksat inimest. Need ei olnud üksikud rändesalgad, vaid põlvkondade vältel samas kandis elanud väikesed pereringid, kes põletasid oma surnuid tuleriidal ning tõid luud seejärel ühisele kalmele. Laste suur osakaal matustes osutab, et kalmistule maeti kogu kogukonna liikmeid, mitte üksnes sõjamehi või kõrgema seisundiga täiskasvanuid. (researchgate.net)

Rõsna andmeid ei saa mehaaniliselt kogu Setomaale üle kanda, kuid need annavad mõõdu inimeste argisele kooselule. Tolleaegne põhiüksus ei olnud linn ega suur küla, vaid suurpere, tuumikperede paar või nende lähedane majapidamisring. Elati tõenäoliselt hajusalt, kuid mitte juhuslikult: pered eelistasid veekogude, kalastuspaikade, looduslike liikumisteede ja haritava maa lähedust. Põlluharimine ning loomapidamine olid elatuse alus, mida täiendasid kalastus, jahipidamine, metsasaaduste kogumine ja käsitöö. Alepõllundus nõudis maa vahelduvat kasutamist ning aitas kaasa sellele, et asustus võis liikuda väikeste vahemaade kaupa ka ühe ja sama maa-ala sees.

Rahvaarvu kohta ei ole võimalik esitada loendust ega kindlat arvu. Arheoloogiline aines säilitab eeskätt neid inimesi, kelle matmisviis jättis nähtava jälje, ning osa toonaseid asulaid on hilisema põlluharimise, ehituse ja looduslike muutuste tõttu kadunud. Siiski lubavad Rõsna-suguste majapidamisrühmade suurus, kääbaste levik ning asustuse koondumine veeteede äärde pakkuda, et 6. sajandi Setomaal elas tõenäoliselt mõnisada inimest. Kõige ettevaatlikum suurusjärk oleks umbes 300–600 inimest kogu hilisema ajaloolise Setomaa alal. 9. sajandiks, kui sidemed Pihkva, Irboska ja kaugemate kaubateedega tihenesid, võis elanike arv ulatuda ligikaudu 600–1000 inimeseni. See ei tähenda rahvaarvu ühtlast kasvu: väikesi kogukondi mõjutasid tugevalt haigused, ikaldused, tulekahjud, vägivallaohud ja ümberasumine. Pigem kirjeldab see hinnang maastikku, kus iga asustatud paik oli väike, kuid asustus tervikuna juba püsiv ja mitmekesine.

Valdav osa rahvastikust elas maalistes majapidamistes. Kindlustatud keskustes elas alaliselt vaid väike osa piirkonna inimestest ning veel 6. ja 7. sajandil ei ole põhjust rääkida Setomaa linnadest. Linnaks kujunev kindlustatud koht tekkis alles ajavahemiku lõpuosas Irboskas. Vana-Irboska ehk Truvorovo linnamäe varaseim asustus paigutub uurijate hinnangul 8. sajandisse; osa varasemast dateeringust on vaieldav, sest kõige vanemat kultuurikihti on hilisem tegevus tugevalt seganud. Kindlam on väita, et 8.–10. sajandil oli seal kindlustatud, käsitöö ja vahetusega seotud asula, mida on iseloomustatud ümbruskonna haldus- ja käsitöökeskusena ehk protolinnana. (archaeolog.ru)

Irboska ei olnud siiski veel linn tänapäevases tähenduses ega piirkonna rahvastikku endasse koondav suur asula. Selle kindlustatud ala võis mahutada kriisi ajal ümbruskonna inimesi, kuid püsielanikke oli tõenäoliselt kümneid, mitte sadu. Nende seas olid käsitöölised, kaupade vahendajad, sõjalise ülesandega inimesed ning nende pered. Keskuse tähtsus ei tulenenud üksnes elanike arvust, vaid asukohast: Irboska kaudu kulgesid ühendused Pihkva, Pihkva järve, Lõuna-Eesti ja Läti alade vahel. Setomaa ei olnud seega kõrvaline metsaserv, vaid maade ja veeteede kohtumisala, kus kaugemalt tulnud inimesed, kaubad ja tavad võisid kohalike kogukondade ellu jõuda. (oes.ut.ee)

Rahvastiku keele ja päritolu küsimuses tuleb vältida liiga sirgjoonelist pilti. Pikk-kääbaste kultuur ei olnud üks rahvas ega üks hõim. Selle levialal kohtusid läänemeresoome, balti ja slaavi taustaga rühmad; uurijad on kultuuri kandjate päritolu tõlgendanud erinevalt. Osa on rõhutanud lõunast tulnud slaavikeelsete rühmade osa, teised kohaliku läänemeresoome rahvastiku kestvust ja segunemist. Matmisviis, ehe või savinõu ei võimalda üksi otsustada, mis keelt inimene kõneles või kuidas ta ennast nimetas. Ka hilisemate setode otsest samastamist iga pikk-kääbaste rajajaga ei saa pidada tõestatuks. (blogs.helsinki.fi)

Ometi ei alga setode esivanemate lugu siinkandis alles hilisema Vene riigi või Petseri kloostri ajaga. Põhja- ja Kesk-Setomaa 5.–6. sajandi kääbaskalmistud, kohalikud asustuspiirkonnad ning Läänemeresoome lõunarühma keeleline järjepidevus osutavad sellele, et vähemalt osa hilisema seto rahvastiku kujunemisloost tuleb otsida just sellest varakeskaegsest kohalikust elanikkonnast. See järjepidevus ei olnud muutumatu: inimesed võtsid vastu uusi matmisviise, ehteid, töövõtteid ja sõnu, sõlmisid abielusid ning liikusid mööda teid, mis ühendasid Pihkva maad Lõuna-Eesti ja Väina jõe suunaga. Setomaa rahvastik kujunes seega kohapeal, kuid pidevas kokkupuutes naabrite ja kaugemate tulijatega.

Aastaks 900 oli Setomaa rahvastik endiselt valdavalt maaelanikkond. Enamik inimesi elas väikestes taludes ja külatuumikutes; kindlustatud Irboska oli erand, mitte tavapärane elupaik. Kuid just see maa-asulate, kääbaskalmistute, järveteede ja kindlustatud keskuse ühendus lõi aluse järgmise sajandi muutustele. Pihkva ja Irboska mõju kasvas, liiklus tihenes ning Setomaa inimesed sattusid üha selgemini kujuneva Rusi ja Novgorodi–Pihkva maa võrgustikesse.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas