Pihkva vürstlik-autonoomne periood (1266 – u 1348)

Dovmonti asumine Pihkva vürstiks 1266. aastal tähistab Pihkva sisulise iseseisvumise uut etappi. Vürst oli ennekõike kutsutud sõjaline ja kohtulik juht, kelle tegevust piirasid Pihkva linnakogukond ning kohalikud institutsioonid. Seetõttu sobib ajajärku kirjeldada vürstlik-autonoomse Pihkva maana, mitte päriliku ja piiramatult monarhilise vürstiriigina.

Setomaa ajalooline asustusala paiknes Pihkva läänepoolse tagamaa ja Liivimaa piirivööndi vahel. Irboska kindlus kaitses teid ning lähiala asustust, Pihkva koondas turgu, kirikuelu ja õigusemõistmist. Neid keskusi puudutavad sõjalised, halduslikud ja majanduslikud korraldused on otsene osa nende tänase Setomaa alade ajaloost, mis kuulusid vastaval ajal Pihkva võimu- või jurisdiktsiooniruumi.

Peatüki keskne uurimisküsimus ei ole ainult see, kes kandis vürstitiitlit. Tähtsam on, kuidas jagunes võim vürsti, posadnike, veetše, kiriku ning kohalike kogukondade vahel; kes pidi andma sõjalist teenistust, tasuma koormisi või osalema linnuste ja teede kaitses; millistes kohtades peeti turgu ning kelle juures lahendati maa-, võla- ja vägivallavaidlusi. Iga norm tuleb siduda selle adressaadiks olnud seisuse või staatusega.

Piirialal elanud inimeste elu kujundasid samal ajal Liivimaa lähedus, Pihkva järve ja jõgede ühendused ning ida-lääne kaubandus. Mitmekeelsus, ülepiirilised sidemed ja eri kirikuruumide naabrus ei olnud hiline erand, vaid piiriala igapäevased kohanemisvahendid. Kohaliku elu täpsemaks taastamiseks tuleb kroonikaandmete kõrvale otsida arheoloogiat, maksukorraldust, maaomandit, kirikuvõrku ning asustusmustrit kirjeldavaid allikaid.