Pihkva Vabariik (u 1348–1510)

14. sajandil tugevnes Pihkva iseseisev poliitiline positsioon. 1348. aastat kasutatakse tavaliselt Novgorodist sõltumatuse formaalse tunnustamise piirina, ehkki Pihkva vabariiklik kord ja tegelik iseseisvus kujunesid järk-järgult ning Bolotovo kokkuleppe täpne aeg ja tähendus vajavad allikakriitilist käsitlust. Keskaja inimesed kõnelesid ennekõike Pihkva maast.

Irboska jäi Pihkva läänepoolseks sõltlaslinnaks ja kindluseks. Tänase Setomaa eri osad olid seotud Pihkva järve, Piusa, Irboska tagamaa, pogostite ja teiste kohalike sõlmpunktidega. Seal, kus halduslik või kohtulik kuuluvus Pihkva maale on tuvastatud, on Pihkva üldine õiguskord otsene Setomaa ajaloo allikas ka ilma Setomaa või setode nimetuseta. Normi ei rakendata kõigile elanikele ühetaoliselt, vaid selle adressaadiks olnud seisustele ja õiguslikele staatustele.

Pihkva kohtukiri avab selle ühiskonna institutsionaalset elu. See käsitleb vürsti ja posadniku kohut, kohtuteenistujaid, tunnistajaid, maa- ja veevaidlusi, laene, panti, pärimist, abikaasade vara, käsitöölisi, palgatöölisi ning sõltuvaid maaharijaid, sealhulgas izornikuid. Need sätted kirjeldavad Pihkva õigusruumi ette nähtud korda, mitte automaatselt iga küla tegelikku kohtupraktikat. Setomaa puhul tuleb seetõttu eristada kolme tasandit: normi kehtimine Pihkva võimu alla kuulunud territooriumil; konkreetse inimese seisuslik kuulumine normi adressaatide hulka; ning säilinud tõend normi tegelikust rakendamisest.

Pihkva ei olnud küladele ainult maksude ja kohustuste allikas. Linn oli turg, käsitöö- ja usukeskus, Irboska sõjaline ja kohalik sõlmpunkt. Piirialal oli mitmekeelsus praktiline oskus, mis võimaldas kaubelda, suhelda võimuesindajatega ja liikuda eri mõjualade vahel. Külaelu püsis samal ajal seotud põldude, niitude, metsade, kalastuskohtade ning sugulussidemetega.

Õigeusu kiriklik mõju seostas piirkonda Pihkva ja Novgorodi vaimulike keskustega. Irboska Püha Nikolai kiriku kohta on kirjalikke teateid 1340. aastast. Külade usuelu ei muutunud kõikjal ühes rütmis: kiriklikud pühad, pühakute austamine ja surnute mälestamine põimusid kohalike tavadega. Setode hilisemat õigeusklikku kultuuriruumi ei saa taandada ühele ristimisele ega ühele misjonärile.

1473. aastat peetakse Petseri kloostri tavapäraseks asutamisaastaks, mil pühitseti koobaskirik. Klooster kujunes Pihkva ja Irboska vahel uueks usuliseks ning majanduslikuks keskuseks. Tema maad, tööjõuvajadus, palverännakud ja vahetussuhted mõjutasid ümbruskonna elanikke nende seisuse ja konkreetse kohustussuhte järgi. Kloostri hilisemast pärimusest tuleb eristada 15. sajandiga samaaegseid tõendeid.